IRLi peasekretär Kert Karus: Reformierakond on olnud aastaid haldusreformi pidur

Isamaa ja Res Publica Liidu peasekretär Kert Karus ütles Reimo Nebokati avalduse peale Lääne Elus, et reformierakond eesotsas Ansipi ja Rõivasega on olnud aastaid haldusreformi „pidur“ ning enese kuulutamine „veduriks“ on silmakirjalik poliitturundus.

„Hea kolleeg Reimo kipub unustama, et aasta tagasi koalitsioonilepingu läbirääkimistel nõudis just IRL, et see valitsus teostaks haldusreformi ning peaministripartei suhtumine oli pehmelt öeldes leige,“ tuletas ta meelde veel hiljutist Reformierakonna piduriks olemist.

Karus soovitas veel ajas minna pisut tagasi: „2014. aastal ütles tollase valitsuse peaminister Taavi Rõivas, kui ta oli tagasi lükanud Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud haldusreformi seaduse eelnõu, et me ei peaks ütlema, et omavalitsused peaksid ilmtingimata liituma, ning teatas veel, et sellest, kus läheb valla piir, inimeste elukvaliteet eriti ei sõltu.“

„Õnneks on tänaseks nende retoorika ja mõttemaailm teinud kannapöörde ning asunud haldusreformi toetajateks, kuid enese veduriks nimetamine on selgelt liialdatud enesekiitmine. Hea kui nüüd hakataks järgmise sammuna mõistma, et me ei pea mõtlema mitte sellele, milline on olukord järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel või mõne aasta pärast, vaid peame mõtlema seda reformi tehes 25 aastat ette.“ ütles IRLi peasekretär.

Lõpetuseks viitas Karus veel Isamaa 1992. aasta programmile, mis ütles, et ainult tugevad omavalitsused on inimesele piisavalt lähedal ja tegutsevad piisavalt paindlikult.

Pagulastel võib olla äärmuslikke tavasid, mis võivad olla vastuolus isikute põhiõigustega

Intervjuu Virumaa Teatajale, milles vastan küsimustele, mis on ajendatud pagulaste teemast. 

Allikas: Virumaa Teataja, 15.09.2015. a.

 

Milliseid uusi probleeme toob massiline immigratsioon kaasa meie õigusmaastikule?

Seoses pagulaste vastuvõtmisega on kerkinud mitmeid olulisi küsimusi, mis vajavad lahendamist ka juriidilisel tasemel. Need on seotud eelkõige avaliku korra ja isikute põhiõiguste kaitsega.

Kuid väljakutseid on palju rohkem. Võimalikud on probleemid mõnede õppeainetega seoses (muusikaõpetus, kehaline kasvatus, seksuaalõpetus). Islamiusuliste seas on inimesi, kes peavad muusikainstrumentide kasutamist usulistel põhjustel keelatuks.

Sama käib kunstitundide kohta: ka joonistamine ning näiteks skulptuuride valmistamine on paljudele islamistidele keelatud. Tütarlaste osalemine kehalise kasvatuse tundides on olnud probleemiks paljudes Euroopa riikides. Ette võib tulla ka õpetajate õiguste ja tööülesannete täitmisega seotud probleeme: näiteks ei allu poisid naisõpetajate korraldustele kultuuriliste või usuliste stereotüüpide tõttu.

Tunde tuleb läbi viia eraldi poistele ja tüdrukutele, lisaks sellele tekitab probleeme üldkehtivatest rõivastumisnormidest erinevate riideesemete kasutamine näiteks ujulas; see omakorda tõstatab hügieeni-, ohutus- ja muudegi nõuete järgimisega seotud küsimused. Probleemid ujulates ja spordisaalides ei puuduta üksnes haridusasutusi. Nii et õiguslikku tähelepanu vajavate küsimuste ring on üpris lai.

 

Kuidas siis leida kuldne kesktee isikute põhiõiguste ja kultuuriliste eripärade vahel?

Peame juhinduma sellest, millised on meie ühised väärtused ja ühiselu alused, ning tagama selle taustal inimeste põhiõiguste kaitse.

Oluline on silmas pidada, et võimalikud piirangud ei lähtu usuvabaduse piiramisest, vaid nende aluseks on turvalisuse, avaliku korra, koolikohustuse  tagamine ja täitmine.

On palju äärmuslikke tavasid, mis on vastuolus isikute põhiõigustega, nagu sundabielu või naiste suguelundite ümberlõikamine. Samuti on palju arutatud näokatete kandmise lubamise või keelamise küsimust. Näiteks Prantsusmaal ja Belgias kehtib täielik “burkakeeld”, mitmes teises Euroopa riigis jällegi osaline keeld.

Keeldudel on üldjuhul kombeks pigem tekitada lõhesid kui luua sidet. Kuidas aga lahendada õiguslikult olukord, kui meesametnik soovib tuvastada naise isikusamasust, aga see rikub äärmusliku islamiusu põhimõtteid? Veelgi enam, nägu katvat rõivastust on kasutatud nii terrori- kui tavakuritegude läbiviimiseks.

Näiteks veel hiljaaegu nägid mitmed Eesti karistusseadustiku süüteokoosseisud ette raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemise näo varjamisega näokatte või maskiga või muul viisil, mis takistas isiku tuvastamist.

Selline raskendav asjaolu ei ole üldjuhul kooskõlas Eesti põhiseaduses sätestatud enese mittesüüstamise privileegiga. Isikut ei saa karmimalt karistada selle eest, et ta ei tee õiguskaitseorganile kergemaks enda isiku tuvastamist ja seega tabamist. Samuti võib näo varjamine näiteks röövimise või sissetungimise korral olla hoopis teguriks, mis vähendab vägivaldse konflikti tekkimise ohtu, ning seda ei saa tingimata lugeda raskendavaks asjaoluks.

Seega ei ole kuldse kesktee leidmine lihtne. Tähtis on aga, et oleks selge: ekstremismil ei ole Eestis kohta ja tulevased õiguslikud ettepanekud peavad andma sellekohase selge ja tugeva signaali.

 

Kuidas suhtute repressiivsetesse piirangutesse, mis käsitlevad Eesti jaoks võõraid kultuurilisi ja religioosseid omapärasid?

Esiteks tuleb märkida, et Eesti on õigusriik, kus austatakse isikute põhiõigusi ja -vabadusi, nii on kaitstud ka usuvabadus. Seadused, millega kaitstakse avalikku korda ja teiste isikute õigusi ja huvisid, mis on põhiseadusega kooskõlas, kehtivad eranditult kõikide suhtes. Veendumustega ei saa vabandada õigusrikkumisi.

Seega ei ole repressiivsed piirangud, mis lähtuvad üksnes Eesti jaoks võõrastest kultuurilistest või religioossetest omapäradest, Eesti õigusruumis mõeldavad.

 

Milliseid karistusõiguslikke väljakutseid võib tekkida Eesti riigil seoses pagulaste arvu suurendamisega?

Eesti karistusõigus sätestab juba praegu vajalikke õiguskaitsenorme, et tulla toime pagulaste arvu suurenemisega. Põhimõttelisi seadusandlikke algatusi sel eesmärgil ei ole tarvis.

 

Kas praegu on tagatud isikute õiguskaitse eespool räägitud sundabielude, naiste suguelundite ümberlõikamise ja muu taolise vastu? Nimetatud tegude võimalikkusest on ühiskonnas rohkem räägitud alles viimasel ajal.

Need teod on suunatud inimväärikuse vastu ning sellega seotud õiguslikud seisundid nagu vabadus, õigus elule ja tervisele on Eestis tagatud karistusõigusliku kaitsega.

Tõsi on see, et Eesti karistusõiguses ei ole selliseid süüteokoosseise. Erinevalt lääneühiskonnast, kus abielu sõlmitakse mehe ja naise vahelise tahteavaldusena, on traditsioonilistes ühiskondades tegemist perekondade liiduga, mis võib kaasa tuua tahtevastased abielud.

Täiskasvanu või lapse abielluma sundimine või tahtlik meelitamine teise riigi territooriumile või riigi territooriumile, kus ta ei ela, nimetatud täiskasvanu või lapse abielluma sundimiseks tuleb ka Eesti õiguses ühemõtteliselt kriminaliseerida.

Kuid ka juba praegu on võimalik sundabielu subsumeerida mitme karistusõiguse sätte alusel. Mis puudutab naiste suguelundite ümberlõikamist või sandistamist, mida esineb eri religioonide järgijate hulgas, siis seda Eesti karistusõiguses kriminaliseeritud ei ole. Siiski oleks see karistusõiguses sõltuvalt teo tagajärjest karistatav kas raske tervisekahjustuse tekitamise või kehalise väärkohtlemisena.

Kuid kuna Eesti on ühinenud Istanbuli konventsiooniga, millega võeti kohustuseks siseriiklikult kriminaliseerida nii sundabielu kui ka naiste suguelundite ümberlõikamine, siis on justiitsministeerium vastava õigusloomelise protsessiga algust teinud.

 

Praegu on Eesti ühiskonnas kuumaks teemaks vihaga seonduv. Kas nõndanimetatud vihakuritegevuse süüteokoosseis – diskrimineerimine, vaenu õhutamine – vajab karistusõiguses muutmist?

Kahjuks on Eestis juba sümptomaatiline see, et mis tahes probleem ühiskonnas teravamalt üles tõuseb, peitub selle probleem automaatselt karistusseadustikus. Ehk ikka ja jälle jõuame sinna välja, et üks või teine tegu pole kuritegu või ei ole piisavalt karistatav.

See ei lahenda kahjuks mitte ühtegi probleemi. Karistusseaduse pidev hüsteeriline torkimine ei aita, on vaja seaduste stabiilsust. Seaduste muutmine ei lahenda neid pingeid, mis ühiskonnas on. Iga üksikjuhtumi pinnalt karistusseadustiku muutmine on libedale teele minek.

Need probleemid on ju mingil teisel tasandil. Jah, mõne teo kriminaliseerimine võib vähendada konkreetse teo toimepanemist tulevikus, kuid see ei pruugi nii minna.

Alati tuleb seadusi luues või muutes lähtuda ultima ratio põhimõttest, mille järgi olemasoleva seaduse muutmine või uue loomine tuleb kaalumisele alles siis, kui kõik muud võimalused probleemi lahendamiseks on ammendunud.

Asjakohaseks näiteks on siin karistamine joobes juhtimise eest, mille süüteokoosseisu korduv muutmine ei ole statistiliselt positiivset mõju avaldanud.

Samas ei ole mõtet pead liiva alla peita, need võimalikud süüteod, mis pagulaste arvu suurenemisega Eestis kaasneda võivad, on murettekitavad. Vaenumotiiviga rünnete ja diskrimineerimisjuhtude arvu suurenemist võib ette näha, ja mitte ainult Eestis.

Seega asjakohane karistusõiguslik regulatsioon selliste tegude puhul, mis on kooskõlas ka rahvusvahelise õigusega, on igas õigusruumis  vajalik. Seda on tarvis analüüsida ka meie õiguskorras.

 

Olete varasemalt töötanud pikka aega siseministri nõunikuna. Millele tuleks sisejulgeoleku aspektist tähelepanu pöörata?

Et sellele küsimusele vastata, tuleb esmalt mõista selle kriisi põhilisi ohte. See pretsedenditu rändelaine, mis Euroopat on tabanud, on eelkõige ohuks kogu Euroopa Liidu julgeolekule.

Me ju ei tea, kui paljudel pagulaste või asüülitaotlejatena Euroopa Liitu sisenenud isikutel on terroristlikud kavatsused või seosed terroristlike liikumistega.

Samuti on oht Euroopa Liidu ühele alusväärtusele, isikute vabale liikumisele, mis võib kriisi suurenedes päädida näiteks niinimetatud Schengeni süsteemi peatamisega.

Ega siin häid ja kiireid lahendusi olegi. Vaid rahvusvaheline koostöö on see, mis aitab sellest kriisist välja tulla või vähemalt seda kontrolli alla saada.

Kindlasti on inimkaubanduse vastu võitlemine, tõhusam välis- ja ka sisepiiride kontroll, samuti poliitilised sammud Süüria ja Liibüa tegevuse stabiliseerimiseks Euroopa Liidu riikide sisejulgeolekuasutuste kõrgendatud tähelepanu all.

Traditsioonid eksperimentaalses linnas

Iga väikelinn võitleb oma identiteedi, eripära ja tähelepanu eest. Kunagisest kreisilinnast sai käesoleva aastatuhande algusaastatel võõrkeelse nime sarnasust ära kasutades idee crazy linnast kui millestki ootamatust, uuenduslikust, isegi jahmatavast ja pöörasest.

See kontseptsioon on saatnud erinevaid linnavõime ja linna tegemisi erineva pöörasuse astmega käesoleva ajani. Ja ega sellest midagi halba olegi. Vastupidi- Rakvere on suutnud teha end rahvaarvust suuremaks, paista suurema ja võimsamana haldusjaotuse ja meediapiiridest kaugemale. Mõnes mõttes on tegemist müügitööga. Me tahame linnana paista suurema ja ägedamana, et siia sooviksid tulla inimesed üle kogu maailma. Et siia tuleksid turistid, kes elavdaksid linna majandust, panustades majutus- toitlustus- ja meelelahutusasutustesse; et siia tuleksid kultuuritarbijad, kes käivad kontsertidel ja festivalidel ning jätavad maha toodete ja teenuste eest makstud tasu. See kõik on õige ja vajalik. Tänapäeval ainult oma rahva sisetarbimise pealt majandust ei elavda, seda enam, et tendents on pigem äraminemise kasuks.

Siiski on asju, mis mõeldud mitte enese müümiseks, vaid vastupidi- enese leidmiseks või taasleidmiseks. Linna üheks oluliseks missiooniks väliskülalistele meeldimise kõrval on ka oma kodanike hoidmine ja neile meeldimine. Kohalikud inimesed annavad linnale oma tegeliku näo. Klantspiltide, ideede ja kontseptsioonide taga on tegelikkus, mis on oluliselt tähtsam kui see pilt või nägu või sõnum, mida väljapoole saadetakse. See kehtib ka linna maineürituste, sümbolite ja sündmuste osas. Kõik, millega linn tegeleb ja kuidas linna ehitab ning ehib, on seotud linnakodanikega ning sõnum neist ja neile. Linnakodanik peaks olema uhke oma linna üle, tundma rõõmu ja uhkust avalikest objektidest ja linna tsentrist ning keskväljakust. Igaüks peaks tundma, et see on tema linn ja et tema on selle linna osa.

Viimase hullumeelse ideega- püstitada traditsioonilise kuuse asemel liipritest ja puujääkidest ehitatud täishaarne kolmnurk- on aga suure osa elanikkonna arvates üle piiri mindud. On igati mõistetav, et paljud uued lahendused ja ideed ei saagi kõigile meeldida. Isiklikult suhtun ka uuendustesse, innovatsiooni ja eriilmelisusesse toetavalt ning tolerantsiga. Siiski on asju, millega ei eksperimenteerita ning kombed ja traditsioonid on üks neist.

Haljas puu on olnud aastakümneid jõulude ja aastavahetuse lahutamatu osa ja side mineviku ning traditsioonidega. Lapsed ja ka täiskasvanud on alati asetanud kuusele soove, ehteid ning häid mõtteid. Kuuselõhn teeb platsi eriliselt meeldivaks ning hubaseks, tuues kodu- ning kindlustunde. Linna keskplatsi kuusk võib olla paljudele ainus jõulukuusk, mis sümboliseerib advendiaega ning mille üle rõõmu tunda. Võib olla jätab nii mõnigi oma korterisse noore puu seetõttu viimata. Õpivad sellest lapsedki, et kui meil on olemas linna jõulupuu, millest õhtuti mööduda ja mis kõiki rõõmustab, siis pole koju oma puud vajagi. Lõhnad ja haistingud on lastel veel eriti tundlikud ning kuidagi ei sooviks, et lastele jääks teadmine jõulupuust kui ükskõik millest kolmnurga või koonusekujulisest.

Kunst ja installatsioonid on alati riskantsed, eriti kui kokku saavad uuenduslikud ja traditsioonidest kinni pidavad inimesed. Seetõttu ei olnud ka selle aasta valik linna esinduspuuks ehitada liiprimonstrum just kõige õigem valik. Niisuguse kuuske meenutava ehitise oleks võinud paigutada kuskile linnaossa, mõne suurema kaubanduskeskuse ette või kasvõi mõnele parkimisplatsile. Mitte aga linna südamesse linna esindusplatsile. Mõistan neid inimesi täielikult, kes tunnevad pettumust, külmust ja okast hinges. Nendest okastest, mis linnakodanike hingedes kriibivad, võiks ehitada terve jõulupuu.

IMG_5435-0.JPG

Küsimused turvalisusest ja turvatundest on erinevad küsimused

Viimane nädal oli traagiline meie kõigi jaoks. On igati põhjendatud, et Paalalinna koolitulistamise juhtum tõstatas üldisema küsimuse turvalisusest ja ka turvatundest. Esimesest on oluliselt rohkem kõneldud kui teisest. Ka Lääne-Virumaa kooli- ja omavalitsuste juhid on andnud hinnanguid koolide turvalisuse kohta, tõstatades küsimuse turvameeste vajalikkusest kooli- ja haridusasutustesse, et suudetaks ennetada koledaid mõtteid kellegi peas . Sama relevantne on olnud ka teemapüstitus, kus juhtumis kaudse põhjusena nähakse riiki.

Koolitulistamisest on saanud omaette nähtus, millele kuulub eraldi peatükk maailma lähiajaloos. Igal aastal leiab aset mitmeid koolitulistamisi, eriti rohkearvuliselt aga USAs.  Alates 90ndate keskpaigast on aset leidnud ligemale 100 tõsisemat rahvusvahelist meediakünnist ületavat koolitulistamise juhtumit kõige erinevamates riikides alates Jeemenist ja Brasiiliast ning lõpetades heaoluühiskondadega nagu Saksamaa, Prantsusmaa,  Norra ja Rootsi.

Juhtumite puhul domineerib antikangelaste tugevasti sotsiaalse tõrjutuse või koolikiusamise motiiv. Loomulikult on ka teiselaadseid sotsiaalpsühholoogilisi põhjuseid. Kas saame aga järeldada, et niivõrd turvalistes riikides nagu Norra ja Rootsi, oleks riik süüdi ja jätnud turvalisuse osas midagi tegemata?! Ilmselt mitte. Põhjuseid sellisteks teguviisideks on kindlasti mitmeid, alates kiusamisest, madalast enesehinnangust ja tähelepanu puudumisest ning lõpetades üksindustunde või illusoorse kujutelmaga kangelastegudest. Eeldada, et riik suudaks turvalisuse tõstmisega selliseid sündmuseid ennetada või ära hoida, on optimistlik. Riik suudab tagada kriisiolukordades kiire ja adekvaatse tegutsemise, mida on ka käesoleva juhtumi puhul tehtud väga professionaalselt, mitte aga ennetada, mis toimub ühe või teise inimese peas.

Küsimus turvatundest on aga sama tähtis. Eesti esimene koolitulistamise juhtum on tõstatanud teadvusesse ohu, et ka seni turvalisena näivad paigad ei olegi nii ohutud. Ei ole ka kontsertsaalid, ametiasutused, haiglahooned ega ministeeriumid. Iseäranis ohtlikud paigad on tänavad ja kaubanduskeskused. Aga pideva hirmuga ringi käimine ei ole ka lahendus. Tuleb aga arvestada, et ülisensitiivseks muudetud teemad on kõige parem pinnas manipuleerimiseks ning need võimalikud sündmused turvatunnet kindlasti ei suurenda. Mõnikord on parem, kui meile jäävad meie illusioonid- et maailm on hea ja turvaline paik.

 

Kas toime on pandud järjekordne sõnumisaladuse rikkumise tegu?

Vastavalt erakonnaseadusele peavad Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni liikmed hoidma saladuses neile avaldatud informatsiooni, mis ei kuulu nimetatud seaduse alusel avalikustamisele. Komisjoni praktika jooksul on esimene kord, kui on lekitatud ajakirjandusse komisjoni-sisene kirjavahetus ning läbi selle püütake mõjutada komisjoni juhte.

Postimehe lingil klõpsates minu arvamus sellest kaasusest – http://arvamus.postimees.ee/2935149/kert-karus-kui-rohkem-ei-suuda-puuaks-vahemalt-kaks-kaikugi-ette-moelda

Kert Karus: “Usalduseta karatemaailmas austust ei ole”

Tänases Virumaa Teataja lehenumbris pajatan spordist, elust ja nende omavahelistest seostest. 

 Vastne Eesti Karate Föderatsiooni esimees Kert Karus pajatab spordist, elust ja nende omavahelistest seostest. Karate juurde jõudis mees juba veerandsada aastat tagasi. Selle aja jooksul on tal olnud võimalus tegeleda erinevate stiilidega ja välja teenida karatekade suurim unistus – must vöö.

Mis teid karate juures kinni hoiab ja paelub?

Karate on mulle õpetanud sihikindlust ja valitud teelt mittehälbimist. Karate nõuab metsikult treenimist, sageli ennastohverdavat tööd. Suures osas just selline suhtumine kandub edasi ka tavaellu ja tavaotsuste juurde. Tehtud otsust ei muudeta ning viiakse alustatu lõpuni.

Karate annab vaimselt piirid, reeglid ning respekti. Igas eluvaldkonnas tuleb austada vastaseid ja reegleid, mille baasil mäng käib.

Tegelete ka lohesurfiga. Mis on nende spordialade suurim erinevus?

Karate on rohkem reeglistatud ja teine vaba. Mõlemad eeldavad küll tehnilist oskuslikkust, ent vaimselt on nad erinevad. Oluline erinevus on ka võistlustandris: kui karates käib võitlus üks ühe vastu, vastaseks on teine mees ning platsiks 40ruutmeetrine ala, siis lohesurf on individuaalne ala, kus vastaseks oled mõnes mõttes ise oma hirmude, emotsioonide ja ohuhinnangutega ning võistlustandriks meri, mis võib samamoodi ajuti olla agressiivsem, rahutum, tujukam.

Kas treeningutel lähtute ka mõnest juhtmõttest?

Alati austa reegleid, oma vastaseid ja mängu ning ära kunagi alahinda oma vastaseid. Seda ka elus. Isegi kui teinekord tekib eelarvamus, et oled kellestki parem, siis selgub see alles protsessi lõpus. Selle eeldusega millegi kergemini või hooletumalt võtmine võib karmilt kätte maksta. Mõnes mõttes on see maksimalismi põhimõte – püüda teha kõike võimalikult hästi ning mitte alla anda ega loobuda juba tehtud otsuste täideviimisest.

Võitluskunstid on tuntud ülitugeva distsipliini poolest. Miks on karatetreeningutel distsipliin ülitähtis?

Kui karate teistest spordialadest millegagi eristub, siis on see karate nn struktureeritus. Karate struktuur on hierarhiline: on üks peainstruktor – sensei – ja õpilased eksisteerivad hierarhia eri tasemetel. Ühtegi struktuuri pole võimalik säilitada distsipliinita. Karates säilitatakse seda distsipliini peainstruktori austamise kaudu.

Nii nagu sõjaväejuhi puhul, ei saa antud käsklusi mitte mingil juhul kahtluse alla seada. Kui te kõhklete või kahtlete, siis ei austa te seda distsipliini ja struktuuri. Distsipliin ja austus moodustavad usalduse ning kõhklemine või kahtlemine tähendab selle igivana valemi rikkumist.

Üksnes distsipliini, usalduse, austuse ja hierarhilise struktuuri kaudu saame õppida samu põhimõtteid kasutama oma elus enesedistsipliinini ja -kontrollina. Sellepärast on distsipliin karates ülioluline.

Kui suurt vaimujõudu nõuab karate õppimine? See pidavat olema intelligentsete inimeste spordiala.

Sellel ütlemisel on tõetera sees. Karate õppimine nõuab seda, et õpilane keskenduks instruktorile, iseendale ja ümbrusele. Kui ma ütlen õpilasele keskendu, siis ma ei mõtle sellega, et ole tähelepanelik nagu klassiruumis. Ma pean selle all silmas seda, et õpilane keskenduks oma teadlikkuse, vaimu ja keha ainsale ülesandele. Selle tegemine nõuab õpilaselt, et ta õpiks blokeerima tähelepanu häirivaid asjaolusid, et ta õpiks märkama üksnes seda, mis on oluline tema praeguse keskendumise jaoks.

Treeningu ajal pole tähtis teada, kes siseneb dojo’sse (treeningusaali) või väljub sealt. Sellega ei taha ma öelda seda, et õpilane peaks oma ümbruse suhtes teadmatuses olema, vaid et see informatsioon ei tohiks tema tähelepanu kõrvale juhtida. Karate nõudliku olemuse tõttu peavad õpilased keskenduma oma treeningu paljudele imeväikestele üksikasjadele ja tehnilistele aspektidele, et viimistleda täiuslikkuseni üht lihtsat liigutust. Need nõudmised suurendavad keskendumist, keskendumine rahustab aga meeli ja rahulik isik on enesekindlam. Karate treeningu kaudu õpitakse keskenduma ja see on võimas tööriist kõikides eluvaldkondades.

Kuidas karate inimestes seda kõike teeb?

Vastus on lihtne, regulaarne harjutamine. Karate harjutamine on nõudlik tegevus, ja kui see edukalt lõpule viiakse, jääb õpilasele saavutuse tunne. Harjutamine aitab õpilasel õppida kontrollima oma füüsilist, emotsionaalset ja vaimset mina, suurendades sel moel õpilase enesekindlust igas olukorras. Kui veel enesekindlusest rääkida, siis karates loob enesekindlust kõik, mida me treeningutel teeme, sest eneses ebakindel olemine viib kaotuseni igas meie elu aspektis. Karate olemuseks on tõeline võitlemine. Tõelise võitluseta ei saa olla tõestust. Tõestuseta pole usaldust. Usalduseta pole austust. Nii see karatemaailmas juba on.

Miks peaksid lastevanemad tooma enda lapsed karate treeningutele?

Tihtipeale räägitakse, et tänapäeva lastel on probleeme keskendumisega. Karate on väga hea meetod või vahend, õpetamaks neile keskendumist ning sihikindlust alustatu lõpuni viia. Nii et tegelikult saavad treeningut nii kehaline kui ka vaimne pool. Karate treeningutega alustav tüüpiline õpilane on mõnevõrra allasurutud, vaikne ja sageli uje. Need pole enesekindlust iseloomustavad tunnused. See on tavaline enamiku inimeste puhul, kui nad proovivad midagi uut ja tundmatut. Sellega kaasnevad uued treeningukaaslased, kummaline riietus ja ebamugavad harjutused. Iga õpilane teeb edusamme erineva tempoga. Miks on vaja õppida enesekindl­ust? Sest see aitab meil ületada hirmu.

Karate harjutamine sisendab enesekindlust, parandades meie kujutlust iseendast ning andes meile esimest korda elus kontrolli oma keha üle. Treeningutel suurenenud enesekindlus voolab meie elu kõikidesse aspektidesse, muutes meid tugevamaks ja paremaks inimeseks. Enesekindlus, mida karate tekitab, on alandlik ja vaevaga teenitud, see on egost vaba. Lisaks tuleb olla ka püüdlik ning treeningutel peab olema vaba isekusest. Püüdlusteta inimene on nagu laev ilma tüürita või hobune ilma valjasteta. Püüdlused annavad meie elule kindla korra.

Mis on teie suurimad saavutused ja eneseületused?

Sportlikul tasandil on nende 25 aasta jooksul saanud palju võistelda. On olnud võite, on olnud kaotusi. Kindlasti on üheks meeldejäävamaks saavutuseks 2010. aastal toimunud Baltimaade karikavõistluse hõbemedal täiskontaktse karate raskekaalus.

Karjääriredelil on kindlasti suurimaks saavutuseks kunagi Soomes edukalt sooritatud musta vöö eksam. See on iga karateka unistus, paljudele see unistuseks jääbki.

Iga võistlus on olnud eneseületamine. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma pole enne igat matši tundnud psüühilist ebamugavust. Inimese kõige suurem hirm on füüsiliselt haiget saada ja karate võistlustel juhtub seda palju. Tavaline treenimata inimene ei ole suuteline sealseid lööke taluma 10 sekunditki. Juhul kui vastast ei suudeta nokauti lüüa, võib matš kesta kuni 5 minutit, finaalid veel pikemalt. Hirm aga kaob kohe, kui antakse käsklus võistlust alustada.

11th European Conference “Combating the misuse of administrative resources during electoral processes”

Jaanid selleks korraks peetud ning kohe seisab ees kolmepäevane reis põhjanaabrite poole Helsinki, et osaleda ettekandega konveretsil “Võitlus administratiivsete vahendite väärkasutamise vastu valimiste perioodil”. Konverentsi korraldajaks on Veneetsia Komisjon (“Demokraatia läbi õiguse”), kes tegeleb Euroopa Nõukogu juures konstitutsiooniõiguse küsimustega. Eestist on selle organi eksperdiks Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik Oliver KASK.

Konverentsi põhifookuses on valimiste perioodil avaliku võimu teostamiseks mõeldud vahendite vastase võitluse üle arutlemine ning erinevate riikide kogemuste tutvustamine. Minu ettekande teemaks on “Monitoring the use of public funds by political parties”.

Kindlasti saab sellel konverentsil osalemine huvitav olema. Loodan kuulda teistelt ekspertidelt asjakohaseid mõtteid, kuidas Eesti seadusandlust saaks selles küsimuses veel paremaks muuta. Nagu ma ka oma ettekande lõpus konstanteerin, on Eesti seadusandlus täna piisavalt ja arusaadavalt reguleeritud küsimuses, mis puudutab poliitiliste tegevuste teostamisel avalike vahendite kasutamise keeldu. Minujaoks on Eestis küsimus pigem poliitilises kultuuris mitte niivõrd seadusandluses, et meil veel valimiste perioodil avaliku võimu teostamiseks mõeldud vahendite kasutamist esineb. Kui teatud poliitikud teadlikult viljelevad praktikat, millel on maksumaksja raha kuritegeliku kasutamise tunnused, siis saab selle vastu seista ainult läbi õiguse maksma panemisega, millega kaasneb kahjuks järjekordne stigmatiseeriv tunnus poliitikutele ja erakondadele. Ennevanasti öeldi selle kohta, et küürakaid ja sante parandab vaid haud.


Rakverlane valiti Eesti Karate Föderatsiooni esimeheks

Politsei eriüksuse K-komando looja ja selle pikaajaline juht sensei Lembit Kolk ja Kert karus

Politsei eriüksuse K-komando looja ja selle pikaaegne juht sensei Lembit Kolk ja Kert karus

Eest Karate Föderatsioon (EKF) valis neljapäeval, 29. mail Tallinnas toimunud üldkoosolekul ametisse uue juhatuse, mille esimeheks valiti rakverlane Kert Karus ning presidendiks Jaanus Rahumägi.

Lisaks Karusele ja Rahumäele kuuluvad EKFi uude juhatusse Marko Luhamaa, Vadim Gri, Norman Tali ja Reimo Hammerberg. Varasem president, alates 2000. aastast EKFi juhtinud Raivo Kütt valiti üldkoosolekul aupresidendiks, politsei eriüksuse K-komando looja ja selle pikaaegne juht Lembit Kolk, kes oli aastatel 1978 – 1992 Eesti karatekoondise peatreener ning karate maailmameister Marko Luhamaa föderatsiooni auliikmeks.

Kert Karuse sõnul on Eesti karate tugevuseks pikaajalised traditsioonid, mis ulatuvad aastasse 1969, kui alustati esmakordselt karate harrastamist Eestis, 1974 moodustati Eesti NSV Judo ja Karate Föderatsioon. “Eestis harrastab täna karated ligemale 3000 harrastajat, olles suurima liikmeskonnaga kontaktala liit Eestis, mis on Eesti Olümpiakomitee ja Euroopa Karate Föderatsiooni liige. Uue juhatuse peamiseks eesmärgiks on kasvatada Eestis karate harrastajate hulka, tõhustada klubide tegevust, teha senisest paremat koostööd politsei ja kaitsejõududega ning pöörata sihistatud tähelepanu ennetustegevusele noorte hulgas,” lausus Karus.

Kert Karus on võitluskunstidega seotud viimased 25 aastat ning tal on karates esimese astme must vöö. Ta on spetsialiseerunud täiskontaktkarate harrastamisele ning on paljukordne karate Eesti meistrivõistluste ja rahvusvaheliste turniiride medalist.