Vastulaused VT artiklile “Poliitiline kultuuritus lõi südamesse”

Viide artiklile: https://virumaateataja.postimees.ee/4281359/poliitiline-kultuuritus-loi-sudamesse

Muutused mitmeks inimpõlveks

Rakvere linnas on koalitsioon moodustatud. Nagu mitme koalitsioonipartneri puhul ikka, eeldab leppe sündmine kompromisside tegemist. Need valimised võitnud Reformierakond seisis samasuguse dilemma ees, millest tulenevalt oli vaja loobuda kultuurikeskuse ideest, mida koalitsioonipartnerid ja ka valimistel osalenud teised erakonnad oma programmides ei toetanud.

See hüpoteetiline kultuurikeskus on poliitika kohalikul tasandil emotsionaalseks ja isiklikuks muutnud. Koalitsiooniläbirääkimiste ühe osalisena sain Priit Verlini sulest torgata ka mina. Laskumata emotsioonidesse ja isiklikesse verbaalsetesse rünnakutesse, soovin hoopis õigustada IRLi ideed- Pärdi keskuse ehitamist nn spordikirikusse Rakvere Gümnaasiumi kõrvale – vastukaaluks tüliõunaks saanud kultuurikeskusele.

Verlin arvab õigesti, et koalitsioon määrab Rakvere tuleviku mitmeks inimpõlveks. Nii see peabki olema! Tulebki teha asju, millel on püsivus, väärtus ja järjepidevus. Asju, millel on sisu, juured ja kandepind. Ning mis kestab, loob traditsioone ja mõjutab ka järeltulevaid põlvesid. Pärdi keskus on üks sellistest! Mitte ükski spordihall, kaubakeskus, kultuurimaja või raamatukogu ei suudaks kanda puhtamat, austusväärsemat ega identiteetiloovamat sisu kui Pärdile pühendatud keskus. Mis muu hulgas kannab ka kultuurikeskuse rolli välja. Seda küll ilma raamatukogu, kaubanduspinna, kinolina ja muude äriliste komponentide ja erahuvidena ühe ja sama katuse all. Ja ega peagi! Kinnitab seda ka rahvatarkus- kui üks asi sobib kõigeks, ei sobi ta mitte milleksi!

Ma ei taha siinkohal väita, et raamatukogu ei võiks oma kontseptsiooni muuta ja areneda; et kultuuriinimesed ei vajaks paremaid tingimusi; et galeriid ei ole vajalikud või et kinol ei oleks arendavat või meelelahutuslikku väärtust. Kindlasti on! Ja kindlasti tuleb selle kõigega tegeleda ning leida jõudumööda parimad lahendused. Kas seda peaks aga ühe kompotina tegema ja kelle huvid kõige enam täidetud saavad, selles on küsimus. Ainuüksi Verlini esitatud väide, et mingi osa sellest kultuurikeskusest oleks saanud erainvestor (kolme saaliga kino ja pisut kaubandust), tekitab kahtlusi ja eelarvamusi keskuse eesmärgi puhtusest ning äri- ja avaliku huvi kokkupuute hämarusest. Fakt on see, et ärihuvid leiavad niikuinii oma asupaiga: peaaegu kõik kinod Eestis (Tartus, Tallinnas, Pärnus, Narvas, Viljandis) on erasektori poolt opereeritavad ning arendajatel on võimalus ehitada hoone või üürida pindasid tühimikuna näiva teenuse pakkumiseks juba olemasolevatelt ärihoonetelt. Lõpuks tekib küsimus, millist märki siis Verlini niinimetatud “märgilise tähtsusega kultuurikeskus” kandma hakkaks? Äriinvestorist kaasomaniku märki? Kino funktsiooni? Raamatukogu? Noortekeskuse? Kunstisaali? Või midagi sootuks muud.

Pärdi keskus on aga märk omaette! Märgilise tähtsusega ennekõike. Juba hoone ajalugu ja arhitektuur on märgilise tähtsusega. Seda enam aga siis, kui sellest saab suurejooneline, stiilipuhas, intelligentsele rahvale loodud ja lugupidava olemusega Arvo Pärdile pühendatud keskus. Mitte ükski riik maailmas ei saa, peale Eesti, olla uhked, et neil on olemas maailmas enimmängitud klassikalise muusika elusolev korüfee! Ja siinkohal oleks väiklane rääkida turismimagnetist ja turismivoogudest. Eeskätt on Pärdi keksuse loomine identiteediküsimus, uhkuse ja uhke olemise tunnetus ning lugupidamise märk. Mitte turistid pole olulised, vaid Pärdi ja loodava keskuse kasvatuslik ja eeskujuks olemise fenomen, mis toob Rakveresse maailmakuulsaid esinejaid, sadu suurepäraseid kontserte ning paneb ka iga põlvepikkuse lapse huvi tundma Eesti loomingu, muusika ja kultuuri vastu. See mõjutab järeltulevaid põlvesid intellektuaalselt ja hardisulikult palju enam kui kõike pakkuvad kaubanduskeskused. Ja kui see toob muutused mitmeks järeltulevaks inimpõlveks, siis sellistes muutustes ma elada tahaksingi!

Lapsed katsejänesteks?!? – kommentaar linnaametnik V.Messerile (Rakvere lastehoiud on kvaliteetsed ja vastavad kõikidele nõuetele)

Lapsed katsejänesteks?!?

On kahetsusväärne, et ühe tubli väikelapse ema mure ja tähelepanu juhtimine lapsehoiukohtade probleemidele on sisulise arutelu ja lahenduste pakkumise asemel kaasa toonud ametkondliku ringkaitse ja personaalse rünnaku teema algataja vastu. Lootuses summutada algataja ning jätkata näo tegemist, justkui oleks kõik parimas korras. Selle fassaadi taha saab peita nägu aga niikaua kuni midagi hirmsat juhtub. Või kuni lapsevanemad on vaigistatud ning nende mured ilusa jutuga kummutatud. Või kuni valimised on möödas.

Samasuguse fassaadi taga on vähemalt üks lapsehoiurühm, kuid ilmselt rohkemadki. Kuniks järelevalvet ei teostata ja lapsevanemate initsiatiiv alanduste ja ringkaitsega lämmatatakse, ei saa me ka kindlad olla, kui turvalises lastehoius meie kõige pisemad linnaelanikud on.

Lastehoiu Õnnelaps asutaja Riina Roobergi tahtmatus tunnistada või tahtlik soov eirata lapsevanema Ulvi Põldma artiklis toodud mustvalget sedastust, et oma lapse hoiurühma inspekteerimisest tehtud järeldusi ei kanna ta kindlasti mitte üle kõikidele lapsehoiurühmadele tekitab omakorda küsimuse Roobergi motiivi kohta rünnata teema tõstatajat. Minu isiklik veendumus on- kui millelegi kommentaar anda, siis tuleks ka algallikas läbi lugeda.  Antud juhul on Rooberg loonud debati algatajast valemulje, heites talle ette fakte, mida Põldma pole kordagi väitnud ning selline rünnak on inetu ja alatu.

Olukord on seda pentsikum, et kodanikuühiskonna alustalaks olevad aktiivsed ja initsiatiivikad inimesed, kes võitlevad parema keskkonna, kodupaiga ja turvalisuse eest, valatakse üle negatiivsete kommentaaride ja isiklike solvangutega. Selle asemel et tappa initsiatiiv ja rünnata probleemile tähelepanu juhtijat, peaks vastavad linnaametnikud välja pakkuma lahendusi!

Me räägime siiski lastest! Meie kõige väiksemast järelkasvust, kes teeb oma esimesi samme harjumaks sotsiaalse suhtlemisega, kohanemaks keskkonnaga ning saamaks esimesi teadmisi ja kogemusi üksteisega arvestamisel ning õpetajatega suhtlemisel. Kogemus “sina magad täna diivanil” tekitab eraldustunde, fakt, et “tualettpaberit ei jätkunud “ tekitab lapses piinlikkust, rääkimata juhtmetest särtsu saamisest, diivanilt alla kukkumisest, konfliktsituatsioonide tekkimisest ja õpetajate tähelepanu jagamisest toidutegemise, laste mängu, igaühe vajaduste ning eripärade vahel. See kõik  võib niivõrd hapras eas olevate laste psüühikale jätta jälje, millest sõltub nende pisikeste edasine elu ja ka vaimne tervis. Lastehoid peab olema turvatunnet loov koht! Ja seda nii lastele kui lapsevanematele!

Lapsed ei saa olla sellises olukorras katsejänesteks – kas juhtub midagi või ei juhtu, kas keegi saab voolu või ei saa, kas jalgratta sadul on läbimärg ja laps haigestub või mitte. Sellised variandid ei tohiks olla 21. sajandil mõeldavadki! Ja linnaametnik räägib siinkohal, et lapsehoiud vastavad “kõikidele seadusega ette nähtud nõuetele”?! Kui seadus ei näe otsesõnu ette, et diivanilt alla kukkuda ei tohi, siis järelikult on see lubatud? Kui seadus ei näe ette, et sipelgad ei tohi põrandal joosta, siis las jooksevad?! Seadus ei näe ka paljusid teisi asju ette, mida kõike pole võimalik isegi seadustesse kirjutada, kuid mida lapsevanemad märkavad ja taunivad! Kas linnaametnik Vilja Messer või Lääne-Viru Maavalitsus on reaalaselt teostanud järelevalvet, et ta ajakirjanduses sai kinnitada fakti – lastehoiuteenust pakutakse vastavalt seadustele? Sellisel juhul soovin ma vastava järelevalveaktiga tutvuda.

Minu jaoks on probleemituumaks see, et kaalul on ju meie laste elud ja turvalisus ning selle valdkonna eest vastutavad linnaametnikud teevad seejuures nägu, et kõik on hästi! Ja kui järelevalvet teha ei suudeta või taheta, siis peaks linn tunnistama, et eraettevõtete eesmärk on kasumi teenimine ning kui see käib kulude kokkuhoiu, tualettpaberi puudumise, krohvi seljavahele kukkumise ja meie laste turvalisuselt kokku hoidmise kaudu, siis tuleb tunnistada olukorra trööstitust ja need lastehoiud sulgeda! Mitte püüda vaigistada sõnumitoojat!

Fassaadi taga võiks ka sisu olla! Mõtelgem sellele, enne kui on hilja.

 

Kert Karus

Kahe lapse isa, rakverelane

PS! Antud teemal ei ole puutumust Rakvere linna lasteaedadega – need on OK, vaid seotud  eraettevõtja poolt pakutavat nö koduse lastehoiuteenusega.

 

 

 

Kas linna juhivad robotid?

Kas linna juhivad robotid?

Hiljuti alanud Eesti eesistumise ajal on üheks olulisemaks teemaks tõstatunud ministrite võõrkeelsed sõnavõtud, mida meediavahendusel on püütud dešifreerida ja lugejatelt küsida, kas viimased said aru, mida kõnelejad tahtsid öelda ja millist sõnumit edastada. Mind tabas samasugune mõistatamistuhin möödunud reedel Keskerakonna linnapeakandidaadi Triin Vareki emakeelset arvamusartiklit lugedes.

Soov, et rohi oleks rohelisem, linnakeskkond arenenum ja linlaste heaolu suurem ei vääri isegi diskussiooni ja kõlab missivõistluste võitja loosungina “rahu maailma!”. Samasuguse tõsiseltvõetavusega tuleb suhtuda ka ideedesse: terviklahendused ja suure pildi eelistamine ettevõtluskliima ja elukeskkonna arendamisel, mis eeldab tegelikult konkreetseid ideid ja ettepanekuid. Poliitika ja linnajuhtimine ei ole aga missivõistlus, kus südamlikumad ja empaatilisemad loosungid ning kena olemine pälvivad võidu. Pärast võitu algab sisutihe töö ja siis ei piisa enam visioonist, vaid vaja on praktilisi igapäevaseid konkreetseid otsuseid ja lahendusi. Ei piisa tahtest, et linnatänavad võiksid olla kvaliteetsema asfalteerituse ja parema kasutusega jalakäijate ning ratturite poolt. Sellele soovunelmale astub vastu reaalsus teede ehituse inseneeriast ja võimalustest, meie kliima ja sõidukite mõjust teedele, linnaeelarvelised numbrid, rängad valikud ja otsused, mida esmajoones linnaarengus valida jne. Siin satuvad kaalukausile juba väga põhimõttelised küsimused ja valikud prioriteetidest, kus tuleb leida optimaalsem lahendus sotsiaalhoolekande, kultuurivaldkonna, teedekorrashoiu ja paljude teiste oluliste avaliku sektori valdkondade vahel.

Samasuguse reaalsusega tuleb arvestada ka Vareki pakutud idee puhul korraldada mõttetalguid, kuhu linn võiks areneda ja linnapiirid nihkuda. Kas linnasüda ja esindusväljak asuvad 50 aasta pärast Vaala keskuse või Põhjakeskuse juures ei ole hetkel relevantne arutelukoht. Sügiseste valimiste teema ei ole ka see, kas selleks ajaks on uueks transpordiliigiks õhuhõljukid, ostlemiskeskuste asemel ainult e-poed ja inimkonna uueks suunaks teiste planeetide asustamine. Selle kõige üle võib arutada, aga mitte valmisteemadena.

Kui mingitki sõnumit Triin Vareki arvamusest välja lugeda, siis selleks on alavääristav hoiak linnavõimu ning see on ka ajend, miks Vareki arvamusele reageerin. Esiteks viitab linnapeakandidaat mõttevaesusele, väites, et “kui endal ei ole seni häid lahendusi pähe tulnud, võiks õppida teistelt”, viidates Haljala ja Tapa korraldatud elukeskkonna päevadele ja Tallinna konverentsile, kus tudengid ja spetsialistid pakuvad ideid linnakeskkonna arendamiseks. Mõttetalgute “hea lahendus” on tegelikult Rakveres mitmeid kordi läbi mängitud ja maakonna tasandilgi korraldatud. Maavalitsuse arengukonverents täidab samuti samalaadset rolli.

Teiseks toob Triin Varek välja idee, et poleks patt küsida ka linnakodaniku arvamust justkui seda pole seni tehtud ning linnakodanike arvamustest on lihtsalt mööda mindud. Võib olla Varek ei ole kursis, aga kõik avalikud planeerigud, detailplaneeringute arutelud ja olulisemad otsused on linnakodanikele arutada ning võimalusena kaasa rääkida. Samamoodi on igal kodanikul õigus pöörduda oma küsimustega ametnike poole, uute ideedega volikogu liikmete poole ning need head ideed leiavad alati arutlemist ja võimalusel ka realiseerimist. Linnapeakandidaadina peaks Varek kursis olema ka demokraatia ideega, kus valituks osutuvad kandidaadid peavadki täitma linnakodanike soove ja huvisid ning volinikud ja linnavõim viivad ellu linnakodanike ideid.

Kolmandaks tõstab Varek esile, et Keskerakonna soov on Rakveres näha tulevikus rohkem kaasavat linnajuhtimist ning “linn on ikka inimeste, mitte inimesed linna jaoks”. Selline väide ja loosung tõstatab küsimuse, kes siis seni on otsuseid teinud, kui mitte inimesed ja linlased ise? Ulmevaldkonna teemat linna keskuse nihkumist Põhjakeskuse ette jätkates võiks küsida, kas linna juhivad siis arvutid ja robotid?! Needsamad inimesed, kes siin elavad, kandideerivad ja osalevad aktiivselt linna arengu küsimustes moodustavadki meie linna ja joonistavad tema näo. Tulevastel valimistel otsustatakse, kas selleks saab tõsiseltvõetav, konkreetsete ettepanekute, selge visiooni ja otsustusvõimega linnakodaniku nägu.

 

Kert Karus, IRL

Rakvere linnavolikogu liige

 

 

Kingitusest Rakvere haiglale

17ndal märtsil avati Rakvere haiglas renoveeritud erakorralise meditsiini osakond. Võrreldes varasemaga on nüüd tingimused nii patsientidele, kui ka meditsiinipersonalile oluliselt paranenud. Ja tõesti, osakond on avar, uuendatud on tehnikat, logistikat ning personalil on nüüd lihtsam jälgida vaatluse all olevaid patsiente. Renoveerimisprojekt ei olnud odav, minu mäletmist mööda maksis see kokku kõik üle 1 milj euro. Kuna tegemist on maakonna haiglaga, ehk sisuliselt on selle haigla omanikud, kõik Lääne-Virumaal elavad maksumaksjad, siis tegin AS Rakvere Vesi nõukogule ettepaneku teha omaltpoolt haiglale kingitus. Teadsin, et hädasti vajaks uuendamist haiglas juba pikka aega ekpluatatsioonis olev endoskoopia nö baasseade, mis on moraalselt vananenud. Tegemist on seadmega, mis on haiglas igapäevaselt kasutuses ning nii nagu automehaaanik vajab auto efektiivseks ning kvaliteetseks remontimiseks häid tööriistu, vajab ka arst patsientide ravimiseks  häid tööriistu. Sai ka mitmete ettevõtjatega eelnevalt kokkulepitud, et ka nemad eraisikutena toetavad haiglat sellesama seadme ostmiseks ning Rakvere linnavolikogus leppisime kokku, et ka linn haigla suurima aktsionärina annab oma panuse.

 

Kinkekaart haiglale AS Rakvere Vesi poolt

IRLi peasekretär Kert Karus: Reformierakond on olnud aastaid haldusreformi pidur

Isamaa ja Res Publica Liidu peasekretär Kert Karus ütles Reimo Nebokati avalduse peale Lääne Elus, et reformierakond eesotsas Ansipi ja Rõivasega on olnud aastaid haldusreformi „pidur“ ning enese kuulutamine „veduriks“ on silmakirjalik poliitturundus.

„Hea kolleeg Reimo kipub unustama, et aasta tagasi koalitsioonilepingu läbirääkimistel nõudis just IRL, et see valitsus teostaks haldusreformi ning peaministripartei suhtumine oli pehmelt öeldes leige,“ tuletas ta meelde veel hiljutist Reformierakonna piduriks olemist.

Karus soovitas veel ajas minna pisut tagasi: „2014. aastal ütles tollase valitsuse peaminister Taavi Rõivas, kui ta oli tagasi lükanud Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud haldusreformi seaduse eelnõu, et me ei peaks ütlema, et omavalitsused peaksid ilmtingimata liituma, ning teatas veel, et sellest, kus läheb valla piir, inimeste elukvaliteet eriti ei sõltu.“

„Õnneks on tänaseks nende retoorika ja mõttemaailm teinud kannapöörde ning asunud haldusreformi toetajateks, kuid enese veduriks nimetamine on selgelt liialdatud enesekiitmine. Hea kui nüüd hakataks järgmise sammuna mõistma, et me ei pea mõtlema mitte sellele, milline on olukord järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel või mõne aasta pärast, vaid peame mõtlema seda reformi tehes 25 aastat ette.“ ütles IRLi peasekretär.

Lõpetuseks viitas Karus veel Isamaa 1992. aasta programmile, mis ütles, et ainult tugevad omavalitsused on inimesele piisavalt lähedal ja tegutsevad piisavalt paindlikult.

Pagulastel võib olla äärmuslikke tavasid, mis võivad olla vastuolus isikute põhiõigustega

Intervjuu Virumaa Teatajale, milles vastan küsimustele, mis on ajendatud pagulaste teemast. 

Allikas: Virumaa Teataja, 15.09.2015. a.

 

Milliseid uusi probleeme toob massiline immigratsioon kaasa meie õigusmaastikule?

Seoses pagulaste vastuvõtmisega on kerkinud mitmeid olulisi küsimusi, mis vajavad lahendamist ka juriidilisel tasemel. Need on seotud eelkõige avaliku korra ja isikute põhiõiguste kaitsega.

Kuid väljakutseid on palju rohkem. Võimalikud on probleemid mõnede õppeainetega seoses (muusikaõpetus, kehaline kasvatus, seksuaalõpetus). Islamiusuliste seas on inimesi, kes peavad muusikainstrumentide kasutamist usulistel põhjustel keelatuks.

Sama käib kunstitundide kohta: ka joonistamine ning näiteks skulptuuride valmistamine on paljudele islamistidele keelatud. Tütarlaste osalemine kehalise kasvatuse tundides on olnud probleemiks paljudes Euroopa riikides. Ette võib tulla ka õpetajate õiguste ja tööülesannete täitmisega seotud probleeme: näiteks ei allu poisid naisõpetajate korraldustele kultuuriliste või usuliste stereotüüpide tõttu.

Tunde tuleb läbi viia eraldi poistele ja tüdrukutele, lisaks sellele tekitab probleeme üldkehtivatest rõivastumisnormidest erinevate riideesemete kasutamine näiteks ujulas; see omakorda tõstatab hügieeni-, ohutus- ja muudegi nõuete järgimisega seotud küsimused. Probleemid ujulates ja spordisaalides ei puuduta üksnes haridusasutusi. Nii et õiguslikku tähelepanu vajavate küsimuste ring on üpris lai.

 

Kuidas siis leida kuldne kesktee isikute põhiõiguste ja kultuuriliste eripärade vahel?

Peame juhinduma sellest, millised on meie ühised väärtused ja ühiselu alused, ning tagama selle taustal inimeste põhiõiguste kaitse.

Oluline on silmas pidada, et võimalikud piirangud ei lähtu usuvabaduse piiramisest, vaid nende aluseks on turvalisuse, avaliku korra, koolikohustuse  tagamine ja täitmine.

On palju äärmuslikke tavasid, mis on vastuolus isikute põhiõigustega, nagu sundabielu või naiste suguelundite ümberlõikamine. Samuti on palju arutatud näokatete kandmise lubamise või keelamise küsimust. Näiteks Prantsusmaal ja Belgias kehtib täielik “burkakeeld”, mitmes teises Euroopa riigis jällegi osaline keeld.

Keeldudel on üldjuhul kombeks pigem tekitada lõhesid kui luua sidet. Kuidas aga lahendada õiguslikult olukord, kui meesametnik soovib tuvastada naise isikusamasust, aga see rikub äärmusliku islamiusu põhimõtteid? Veelgi enam, nägu katvat rõivastust on kasutatud nii terrori- kui tavakuritegude läbiviimiseks.

Näiteks veel hiljaaegu nägid mitmed Eesti karistusseadustiku süüteokoosseisud ette raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemise näo varjamisega näokatte või maskiga või muul viisil, mis takistas isiku tuvastamist.

Selline raskendav asjaolu ei ole üldjuhul kooskõlas Eesti põhiseaduses sätestatud enese mittesüüstamise privileegiga. Isikut ei saa karmimalt karistada selle eest, et ta ei tee õiguskaitseorganile kergemaks enda isiku tuvastamist ja seega tabamist. Samuti võib näo varjamine näiteks röövimise või sissetungimise korral olla hoopis teguriks, mis vähendab vägivaldse konflikti tekkimise ohtu, ning seda ei saa tingimata lugeda raskendavaks asjaoluks.

Seega ei ole kuldse kesktee leidmine lihtne. Tähtis on aga, et oleks selge: ekstremismil ei ole Eestis kohta ja tulevased õiguslikud ettepanekud peavad andma sellekohase selge ja tugeva signaali.

 

Kuidas suhtute repressiivsetesse piirangutesse, mis käsitlevad Eesti jaoks võõraid kultuurilisi ja religioosseid omapärasid?

Esiteks tuleb märkida, et Eesti on õigusriik, kus austatakse isikute põhiõigusi ja -vabadusi, nii on kaitstud ka usuvabadus. Seadused, millega kaitstakse avalikku korda ja teiste isikute õigusi ja huvisid, mis on põhiseadusega kooskõlas, kehtivad eranditult kõikide suhtes. Veendumustega ei saa vabandada õigusrikkumisi.

Seega ei ole repressiivsed piirangud, mis lähtuvad üksnes Eesti jaoks võõrastest kultuurilistest või religioossetest omapäradest, Eesti õigusruumis mõeldavad.

 

Milliseid karistusõiguslikke väljakutseid võib tekkida Eesti riigil seoses pagulaste arvu suurendamisega?

Eesti karistusõigus sätestab juba praegu vajalikke õiguskaitsenorme, et tulla toime pagulaste arvu suurenemisega. Põhimõttelisi seadusandlikke algatusi sel eesmärgil ei ole tarvis.

 

Kas praegu on tagatud isikute õiguskaitse eespool räägitud sundabielude, naiste suguelundite ümberlõikamise ja muu taolise vastu? Nimetatud tegude võimalikkusest on ühiskonnas rohkem räägitud alles viimasel ajal.

Need teod on suunatud inimväärikuse vastu ning sellega seotud õiguslikud seisundid nagu vabadus, õigus elule ja tervisele on Eestis tagatud karistusõigusliku kaitsega.

Tõsi on see, et Eesti karistusõiguses ei ole selliseid süüteokoosseise. Erinevalt lääneühiskonnast, kus abielu sõlmitakse mehe ja naise vahelise tahteavaldusena, on traditsioonilistes ühiskondades tegemist perekondade liiduga, mis võib kaasa tuua tahtevastased abielud.

Täiskasvanu või lapse abielluma sundimine või tahtlik meelitamine teise riigi territooriumile või riigi territooriumile, kus ta ei ela, nimetatud täiskasvanu või lapse abielluma sundimiseks tuleb ka Eesti õiguses ühemõtteliselt kriminaliseerida.

Kuid ka juba praegu on võimalik sundabielu subsumeerida mitme karistusõiguse sätte alusel. Mis puudutab naiste suguelundite ümberlõikamist või sandistamist, mida esineb eri religioonide järgijate hulgas, siis seda Eesti karistusõiguses kriminaliseeritud ei ole. Siiski oleks see karistusõiguses sõltuvalt teo tagajärjest karistatav kas raske tervisekahjustuse tekitamise või kehalise väärkohtlemisena.

Kuid kuna Eesti on ühinenud Istanbuli konventsiooniga, millega võeti kohustuseks siseriiklikult kriminaliseerida nii sundabielu kui ka naiste suguelundite ümberlõikamine, siis on justiitsministeerium vastava õigusloomelise protsessiga algust teinud.

 

Praegu on Eesti ühiskonnas kuumaks teemaks vihaga seonduv. Kas nõndanimetatud vihakuritegevuse süüteokoosseis – diskrimineerimine, vaenu õhutamine – vajab karistusõiguses muutmist?

Kahjuks on Eestis juba sümptomaatiline see, et mis tahes probleem ühiskonnas teravamalt üles tõuseb, peitub selle probleem automaatselt karistusseadustikus. Ehk ikka ja jälle jõuame sinna välja, et üks või teine tegu pole kuritegu või ei ole piisavalt karistatav.

See ei lahenda kahjuks mitte ühtegi probleemi. Karistusseaduse pidev hüsteeriline torkimine ei aita, on vaja seaduste stabiilsust. Seaduste muutmine ei lahenda neid pingeid, mis ühiskonnas on. Iga üksikjuhtumi pinnalt karistusseadustiku muutmine on libedale teele minek.

Need probleemid on ju mingil teisel tasandil. Jah, mõne teo kriminaliseerimine võib vähendada konkreetse teo toimepanemist tulevikus, kuid see ei pruugi nii minna.

Alati tuleb seadusi luues või muutes lähtuda ultima ratio põhimõttest, mille järgi olemasoleva seaduse muutmine või uue loomine tuleb kaalumisele alles siis, kui kõik muud võimalused probleemi lahendamiseks on ammendunud.

Asjakohaseks näiteks on siin karistamine joobes juhtimise eest, mille süüteokoosseisu korduv muutmine ei ole statistiliselt positiivset mõju avaldanud.

Samas ei ole mõtet pead liiva alla peita, need võimalikud süüteod, mis pagulaste arvu suurenemisega Eestis kaasneda võivad, on murettekitavad. Vaenumotiiviga rünnete ja diskrimineerimisjuhtude arvu suurenemist võib ette näha, ja mitte ainult Eestis.

Seega asjakohane karistusõiguslik regulatsioon selliste tegude puhul, mis on kooskõlas ka rahvusvahelise õigusega, on igas õigusruumis  vajalik. Seda on tarvis analüüsida ka meie õiguskorras.

 

Olete varasemalt töötanud pikka aega siseministri nõunikuna. Millele tuleks sisejulgeoleku aspektist tähelepanu pöörata?

Et sellele küsimusele vastata, tuleb esmalt mõista selle kriisi põhilisi ohte. See pretsedenditu rändelaine, mis Euroopat on tabanud, on eelkõige ohuks kogu Euroopa Liidu julgeolekule.

Me ju ei tea, kui paljudel pagulaste või asüülitaotlejatena Euroopa Liitu sisenenud isikutel on terroristlikud kavatsused või seosed terroristlike liikumistega.

Samuti on oht Euroopa Liidu ühele alusväärtusele, isikute vabale liikumisele, mis võib kriisi suurenedes päädida näiteks niinimetatud Schengeni süsteemi peatamisega.

Ega siin häid ja kiireid lahendusi olegi. Vaid rahvusvaheline koostöö on see, mis aitab sellest kriisist välja tulla või vähemalt seda kontrolli alla saada.

Kindlasti on inimkaubanduse vastu võitlemine, tõhusam välis- ja ka sisepiiride kontroll, samuti poliitilised sammud Süüria ja Liibüa tegevuse stabiliseerimiseks Euroopa Liidu riikide sisejulgeolekuasutuste kõrgendatud tähelepanu all.