Traditsioonid eksperimentaalses linnas

Iga väikelinn võitleb oma identiteedi, eripära ja tähelepanu eest. Kunagisest kreisilinnast sai käesoleva aastatuhande algusaastatel võõrkeelse nime sarnasust ära kasutades idee crazy linnast kui millestki ootamatust, uuenduslikust, isegi jahmatavast ja pöörasest.

See kontseptsioon on saatnud erinevaid linnavõime ja linna tegemisi erineva pöörasuse astmega käesoleva ajani. Ja ega sellest midagi halba olegi. Vastupidi- Rakvere on suutnud teha end rahvaarvust suuremaks, paista suurema ja võimsamana haldusjaotuse ja meediapiiridest kaugemale. Mõnes mõttes on tegemist müügitööga. Me tahame linnana paista suurema ja ägedamana, et siia sooviksid tulla inimesed üle kogu maailma. Et siia tuleksid turistid, kes elavdaksid linna majandust, panustades majutus- toitlustus- ja meelelahutusasutustesse; et siia tuleksid kultuuritarbijad, kes käivad kontsertidel ja festivalidel ning jätavad maha toodete ja teenuste eest makstud tasu. See kõik on õige ja vajalik. Tänapäeval ainult oma rahva sisetarbimise pealt majandust ei elavda, seda enam, et tendents on pigem äraminemise kasuks.

Siiski on asju, mis mõeldud mitte enese müümiseks, vaid vastupidi- enese leidmiseks või taasleidmiseks. Linna üheks oluliseks missiooniks väliskülalistele meeldimise kõrval on ka oma kodanike hoidmine ja neile meeldimine. Kohalikud inimesed annavad linnale oma tegeliku näo. Klantspiltide, ideede ja kontseptsioonide taga on tegelikkus, mis on oluliselt tähtsam kui see pilt või nägu või sõnum, mida väljapoole saadetakse. See kehtib ka linna maineürituste, sümbolite ja sündmuste osas. Kõik, millega linn tegeleb ja kuidas linna ehitab ning ehib, on seotud linnakodanikega ning sõnum neist ja neile. Linnakodanik peaks olema uhke oma linna üle, tundma rõõmu ja uhkust avalikest objektidest ja linna tsentrist ning keskväljakust. Igaüks peaks tundma, et see on tema linn ja et tema on selle linna osa.

Viimase hullumeelse ideega- püstitada traditsioonilise kuuse asemel liipritest ja puujääkidest ehitatud täishaarne kolmnurk- on aga suure osa elanikkonna arvates üle piiri mindud. On igati mõistetav, et paljud uued lahendused ja ideed ei saagi kõigile meeldida. Isiklikult suhtun ka uuendustesse, innovatsiooni ja eriilmelisusesse toetavalt ning tolerantsiga. Siiski on asju, millega ei eksperimenteerita ning kombed ja traditsioonid on üks neist.

Haljas puu on olnud aastakümneid jõulude ja aastavahetuse lahutamatu osa ja side mineviku ning traditsioonidega. Lapsed ja ka täiskasvanud on alati asetanud kuusele soove, ehteid ning häid mõtteid. Kuuselõhn teeb platsi eriliselt meeldivaks ning hubaseks, tuues kodu- ning kindlustunde. Linna keskplatsi kuusk võib olla paljudele ainus jõulukuusk, mis sümboliseerib advendiaega ning mille üle rõõmu tunda. Võib olla jätab nii mõnigi oma korterisse noore puu seetõttu viimata. Õpivad sellest lapsedki, et kui meil on olemas linna jõulupuu, millest õhtuti mööduda ja mis kõiki rõõmustab, siis pole koju oma puud vajagi. Lõhnad ja haistingud on lastel veel eriti tundlikud ning kuidagi ei sooviks, et lastele jääks teadmine jõulupuust kui ükskõik millest kolmnurga või koonusekujulisest.

Kunst ja installatsioonid on alati riskantsed, eriti kui kokku saavad uuenduslikud ja traditsioonidest kinni pidavad inimesed. Seetõttu ei olnud ka selle aasta valik linna esinduspuuks ehitada liiprimonstrum just kõige õigem valik. Niisuguse kuuske meenutava ehitise oleks võinud paigutada kuskile linnaossa, mõne suurema kaubanduskeskuse ette või kasvõi mõnele parkimisplatsile. Mitte aga linna südamesse linna esindusplatsile. Mõistan neid inimesi täielikult, kes tunnevad pettumust, külmust ja okast hinges. Nendest okastest, mis linnakodanike hingedes kriibivad, võiks ehitada terve jõulupuu.

IMG_5435-0.JPG

Küsimused turvalisusest ja turvatundest on erinevad küsimused

Viimane nädal oli traagiline meie kõigi jaoks. On igati põhjendatud, et Paalalinna koolitulistamise juhtum tõstatas üldisema küsimuse turvalisusest ja ka turvatundest. Esimesest on oluliselt rohkem kõneldud kui teisest. Ka Lääne-Virumaa kooli- ja omavalitsuste juhid on andnud hinnanguid koolide turvalisuse kohta, tõstatades küsimuse turvameeste vajalikkusest kooli- ja haridusasutustesse, et suudetaks ennetada koledaid mõtteid kellegi peas . Sama relevantne on olnud ka teemapüstitus, kus juhtumis kaudse põhjusena nähakse riiki.

Koolitulistamisest on saanud omaette nähtus, millele kuulub eraldi peatükk maailma lähiajaloos. Igal aastal leiab aset mitmeid koolitulistamisi, eriti rohkearvuliselt aga USAs.  Alates 90ndate keskpaigast on aset leidnud ligemale 100 tõsisemat rahvusvahelist meediakünnist ületavat koolitulistamise juhtumit kõige erinevamates riikides alates Jeemenist ja Brasiiliast ning lõpetades heaoluühiskondadega nagu Saksamaa, Prantsusmaa,  Norra ja Rootsi.

Juhtumite puhul domineerib antikangelaste tugevasti sotsiaalse tõrjutuse või koolikiusamise motiiv. Loomulikult on ka teiselaadseid sotsiaalpsühholoogilisi põhjuseid. Kas saame aga järeldada, et niivõrd turvalistes riikides nagu Norra ja Rootsi, oleks riik süüdi ja jätnud turvalisuse osas midagi tegemata?! Ilmselt mitte. Põhjuseid sellisteks teguviisideks on kindlasti mitmeid, alates kiusamisest, madalast enesehinnangust ja tähelepanu puudumisest ning lõpetades üksindustunde või illusoorse kujutelmaga kangelastegudest. Eeldada, et riik suudaks turvalisuse tõstmisega selliseid sündmuseid ennetada või ära hoida, on optimistlik. Riik suudab tagada kriisiolukordades kiire ja adekvaatse tegutsemise, mida on ka käesoleva juhtumi puhul tehtud väga professionaalselt, mitte aga ennetada, mis toimub ühe või teise inimese peas.

Küsimus turvatundest on aga sama tähtis. Eesti esimene koolitulistamise juhtum on tõstatanud teadvusesse ohu, et ka seni turvalisena näivad paigad ei olegi nii ohutud. Ei ole ka kontsertsaalid, ametiasutused, haiglahooned ega ministeeriumid. Iseäranis ohtlikud paigad on tänavad ja kaubanduskeskused. Aga pideva hirmuga ringi käimine ei ole ka lahendus. Tuleb aga arvestada, et ülisensitiivseks muudetud teemad on kõige parem pinnas manipuleerimiseks ning need võimalikud sündmused turvatunnet kindlasti ei suurenda. Mõnikord on parem, kui meile jäävad meie illusioonid- et maailm on hea ja turvaline paik.

 

Kas toime on pandud järjekordne sõnumisaladuse rikkumise tegu?

Vastavalt erakonnaseadusele peavad Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni liikmed hoidma saladuses neile avaldatud informatsiooni, mis ei kuulu nimetatud seaduse alusel avalikustamisele. Komisjoni praktika jooksul on esimene kord, kui on lekitatud ajakirjandusse komisjoni-sisene kirjavahetus ning läbi selle püütake mõjutada komisjoni juhte.

Postimehe lingil klõpsates minu arvamus sellest kaasusest – http://arvamus.postimees.ee/2935149/kert-karus-kui-rohkem-ei-suuda-puuaks-vahemalt-kaks-kaikugi-ette-moelda

Kert Karus: “Usalduseta karatemaailmas austust ei ole”

Tänases Virumaa Teataja lehenumbris pajatan spordist, elust ja nende omavahelistest seostest. 

 Vastne Eesti Karate Föderatsiooni esimees Kert Karus pajatab spordist, elust ja nende omavahelistest seostest. Karate juurde jõudis mees juba veerandsada aastat tagasi. Selle aja jooksul on tal olnud võimalus tegeleda erinevate stiilidega ja välja teenida karatekade suurim unistus – must vöö.

Mis teid karate juures kinni hoiab ja paelub?

Karate on mulle õpetanud sihikindlust ja valitud teelt mittehälbimist. Karate nõuab metsikult treenimist, sageli ennastohverdavat tööd. Suures osas just selline suhtumine kandub edasi ka tavaellu ja tavaotsuste juurde. Tehtud otsust ei muudeta ning viiakse alustatu lõpuni.

Karate annab vaimselt piirid, reeglid ning respekti. Igas eluvaldkonnas tuleb austada vastaseid ja reegleid, mille baasil mäng käib.

Tegelete ka lohesurfiga. Mis on nende spordialade suurim erinevus?

Karate on rohkem reeglistatud ja teine vaba. Mõlemad eeldavad küll tehnilist oskuslikkust, ent vaimselt on nad erinevad. Oluline erinevus on ka võistlustandris: kui karates käib võitlus üks ühe vastu, vastaseks on teine mees ning platsiks 40ruutmeetrine ala, siis lohesurf on individuaalne ala, kus vastaseks oled mõnes mõttes ise oma hirmude, emotsioonide ja ohuhinnangutega ning võistlustandriks meri, mis võib samamoodi ajuti olla agressiivsem, rahutum, tujukam.

Kas treeningutel lähtute ka mõnest juhtmõttest?

Alati austa reegleid, oma vastaseid ja mängu ning ära kunagi alahinda oma vastaseid. Seda ka elus. Isegi kui teinekord tekib eelarvamus, et oled kellestki parem, siis selgub see alles protsessi lõpus. Selle eeldusega millegi kergemini või hooletumalt võtmine võib karmilt kätte maksta. Mõnes mõttes on see maksimalismi põhimõte – püüda teha kõike võimalikult hästi ning mitte alla anda ega loobuda juba tehtud otsuste täideviimisest.

Võitluskunstid on tuntud ülitugeva distsipliini poolest. Miks on karatetreeningutel distsipliin ülitähtis?

Kui karate teistest spordialadest millegagi eristub, siis on see karate nn struktureeritus. Karate struktuur on hierarhiline: on üks peainstruktor – sensei – ja õpilased eksisteerivad hierarhia eri tasemetel. Ühtegi struktuuri pole võimalik säilitada distsipliinita. Karates säilitatakse seda distsipliini peainstruktori austamise kaudu.

Nii nagu sõjaväejuhi puhul, ei saa antud käsklusi mitte mingil juhul kahtluse alla seada. Kui te kõhklete või kahtlete, siis ei austa te seda distsipliini ja struktuuri. Distsipliin ja austus moodustavad usalduse ning kõhklemine või kahtlemine tähendab selle igivana valemi rikkumist.

Üksnes distsipliini, usalduse, austuse ja hierarhilise struktuuri kaudu saame õppida samu põhimõtteid kasutama oma elus enesedistsipliinini ja -kontrollina. Sellepärast on distsipliin karates ülioluline.

Kui suurt vaimujõudu nõuab karate õppimine? See pidavat olema intelligentsete inimeste spordiala.

Sellel ütlemisel on tõetera sees. Karate õppimine nõuab seda, et õpilane keskenduks instruktorile, iseendale ja ümbrusele. Kui ma ütlen õpilasele keskendu, siis ma ei mõtle sellega, et ole tähelepanelik nagu klassiruumis. Ma pean selle all silmas seda, et õpilane keskenduks oma teadlikkuse, vaimu ja keha ainsale ülesandele. Selle tegemine nõuab õpilaselt, et ta õpiks blokeerima tähelepanu häirivaid asjaolusid, et ta õpiks märkama üksnes seda, mis on oluline tema praeguse keskendumise jaoks.

Treeningu ajal pole tähtis teada, kes siseneb dojo’sse (treeningusaali) või väljub sealt. Sellega ei taha ma öelda seda, et õpilane peaks oma ümbruse suhtes teadmatuses olema, vaid et see informatsioon ei tohiks tema tähelepanu kõrvale juhtida. Karate nõudliku olemuse tõttu peavad õpilased keskenduma oma treeningu paljudele imeväikestele üksikasjadele ja tehnilistele aspektidele, et viimistleda täiuslikkuseni üht lihtsat liigutust. Need nõudmised suurendavad keskendumist, keskendumine rahustab aga meeli ja rahulik isik on enesekindlam. Karate treeningu kaudu õpitakse keskenduma ja see on võimas tööriist kõikides eluvaldkondades.

Kuidas karate inimestes seda kõike teeb?

Vastus on lihtne, regulaarne harjutamine. Karate harjutamine on nõudlik tegevus, ja kui see edukalt lõpule viiakse, jääb õpilasele saavutuse tunne. Harjutamine aitab õpilasel õppida kontrollima oma füüsilist, emotsionaalset ja vaimset mina, suurendades sel moel õpilase enesekindlust igas olukorras. Kui veel enesekindlusest rääkida, siis karates loob enesekindlust kõik, mida me treeningutel teeme, sest eneses ebakindel olemine viib kaotuseni igas meie elu aspektis. Karate olemuseks on tõeline võitlemine. Tõelise võitluseta ei saa olla tõestust. Tõestuseta pole usaldust. Usalduseta pole austust. Nii see karatemaailmas juba on.

Miks peaksid lastevanemad tooma enda lapsed karate treeningutele?

Tihtipeale räägitakse, et tänapäeva lastel on probleeme keskendumisega. Karate on väga hea meetod või vahend, õpetamaks neile keskendumist ning sihikindlust alustatu lõpuni viia. Nii et tegelikult saavad treeningut nii kehaline kui ka vaimne pool. Karate treeningutega alustav tüüpiline õpilane on mõnevõrra allasurutud, vaikne ja sageli uje. Need pole enesekindlust iseloomustavad tunnused. See on tavaline enamiku inimeste puhul, kui nad proovivad midagi uut ja tundmatut. Sellega kaasnevad uued treeningukaaslased, kummaline riietus ja ebamugavad harjutused. Iga õpilane teeb edusamme erineva tempoga. Miks on vaja õppida enesekindl­ust? Sest see aitab meil ületada hirmu.

Karate harjutamine sisendab enesekindlust, parandades meie kujutlust iseendast ning andes meile esimest korda elus kontrolli oma keha üle. Treeningutel suurenenud enesekindlus voolab meie elu kõikidesse aspektidesse, muutes meid tugevamaks ja paremaks inimeseks. Enesekindlus, mida karate tekitab, on alandlik ja vaevaga teenitud, see on egost vaba. Lisaks tuleb olla ka püüdlik ning treeningutel peab olema vaba isekusest. Püüdlusteta inimene on nagu laev ilma tüürita või hobune ilma valjasteta. Püüdlused annavad meie elule kindla korra.

Mis on teie suurimad saavutused ja eneseületused?

Sportlikul tasandil on nende 25 aasta jooksul saanud palju võistelda. On olnud võite, on olnud kaotusi. Kindlasti on üheks meeldejäävamaks saavutuseks 2010. aastal toimunud Baltimaade karikavõistluse hõbemedal täiskontaktse karate raskekaalus.

Karjääriredelil on kindlasti suurimaks saavutuseks kunagi Soomes edukalt sooritatud musta vöö eksam. See on iga karateka unistus, paljudele see unistuseks jääbki.

Iga võistlus on olnud eneseületamine. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma pole enne igat matši tundnud psüühilist ebamugavust. Inimese kõige suurem hirm on füüsiliselt haiget saada ja karate võistlustel juhtub seda palju. Tavaline treenimata inimene ei ole suuteline sealseid lööke taluma 10 sekunditki. Juhul kui vastast ei suudeta nokauti lüüa, võib matš kesta kuni 5 minutit, finaalid veel pikemalt. Hirm aga kaob kohe, kui antakse käsklus võistlust alustada.

11th European Conference “Combating the misuse of administrative resources during electoral processes”

Jaanid selleks korraks peetud ning kohe seisab ees kolmepäevane reis põhjanaabrite poole Helsinki, et osaleda ettekandega konveretsil “Võitlus administratiivsete vahendite väärkasutamise vastu valimiste perioodil”. Konverentsi korraldajaks on Veneetsia Komisjon (“Demokraatia läbi õiguse”), kes tegeleb Euroopa Nõukogu juures konstitutsiooniõiguse küsimustega. Eestist on selle organi eksperdiks Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik Oliver KASK.

Konverentsi põhifookuses on valimiste perioodil avaliku võimu teostamiseks mõeldud vahendite vastase võitluse üle arutlemine ning erinevate riikide kogemuste tutvustamine. Minu ettekande teemaks on “Monitoring the use of public funds by political parties”.

Kindlasti saab sellel konverentsil osalemine huvitav olema. Loodan kuulda teistelt ekspertidelt asjakohaseid mõtteid, kuidas Eesti seadusandlust saaks selles küsimuses veel paremaks muuta. Nagu ma ka oma ettekande lõpus konstanteerin, on Eesti seadusandlus täna piisavalt ja arusaadavalt reguleeritud küsimuses, mis puudutab poliitiliste tegevuste teostamisel avalike vahendite kasutamise keeldu. Minujaoks on Eestis küsimus pigem poliitilises kultuuris mitte niivõrd seadusandluses, et meil veel valimiste perioodil avaliku võimu teostamiseks mõeldud vahendite kasutamist esineb. Kui teatud poliitikud teadlikult viljelevad praktikat, millel on maksumaksja raha kuritegeliku kasutamise tunnused, siis saab selle vastu seista ainult läbi õiguse maksma panemisega, millega kaasneb kahjuks järjekordne stigmatiseeriv tunnus poliitikutele ja erakondadele. Ennevanasti öeldi selle kohta, et küürakaid ja sante parandab vaid haud.


Rakverlane valiti Eesti Karate Föderatsiooni esimeheks

Politsei eriüksuse K-komando looja ja selle pikaajaline juht sensei Lembit Kolk ja Kert karus

Politsei eriüksuse K-komando looja ja selle pikaaegne juht sensei Lembit Kolk ja Kert karus

Eest Karate Föderatsioon (EKF) valis neljapäeval, 29. mail Tallinnas toimunud üldkoosolekul ametisse uue juhatuse, mille esimeheks valiti rakverlane Kert Karus ning presidendiks Jaanus Rahumägi.

Lisaks Karusele ja Rahumäele kuuluvad EKFi uude juhatusse Marko Luhamaa, Vadim Gri, Norman Tali ja Reimo Hammerberg. Varasem president, alates 2000. aastast EKFi juhtinud Raivo Kütt valiti üldkoosolekul aupresidendiks, politsei eriüksuse K-komando looja ja selle pikaaegne juht Lembit Kolk, kes oli aastatel 1978 – 1992 Eesti karatekoondise peatreener ning karate maailmameister Marko Luhamaa föderatsiooni auliikmeks.

Kert Karuse sõnul on Eesti karate tugevuseks pikaajalised traditsioonid, mis ulatuvad aastasse 1969, kui alustati esmakordselt karate harrastamist Eestis, 1974 moodustati Eesti NSV Judo ja Karate Föderatsioon. “Eestis harrastab täna karated ligemale 3000 harrastajat, olles suurima liikmeskonnaga kontaktala liit Eestis, mis on Eesti Olümpiakomitee ja Euroopa Karate Föderatsiooni liige. Uue juhatuse peamiseks eesmärgiks on kasvatada Eestis karate harrastajate hulka, tõhustada klubide tegevust, teha senisest paremat koostööd politsei ja kaitsejõududega ning pöörata sihistatud tähelepanu ennetustegevusele noorte hulgas,” lausus Karus.

Kert Karus on võitluskunstidega seotud viimased 25 aastat ning tal on karates esimese astme must vöö. Ta on spetsialiseerunud täiskontaktkarate harrastamisele ning on paljukordne karate Eesti meistrivõistluste ja rahvusvaheliste turniiride medalist.

Puutumatus kindlustab parlamendi toimimise

Virumaa Teataja usutles mind Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi hiljutine otsuse osas, millega jäeti rahuldamata õiguskantsleri taotlus tunnustada põhiseadusvastaseks kriminaalmenetluse seadustikus olevad sätted, mis annavad õiguskantslerile pädevuse anda nõusolek või keelduda selle andmisest Riigikogu liikme suhtes kriminaalmenetluses menetlustoimingu tegemiseks, samuti osas, mis ei näe ette täitevvõimust sõltumatu erapooletu otsustaja eelnevat nõusolekut Riigikogu liikme juures läbiotsimiseks.

Põhiseaduse (PS) § 76 esimene ja teine lause sätestavad: “Riigikogu liige on puutumatu. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.” Mida tähendab lause “Riigikogu liige on puutumatu”?

Puutumatus kindlustab parlamendi korrakohase toimimise ning takistab ebakohast sekkumist parlamendi töösse. Nii nagu ka riigikohus sedastas, peab see lause vältima riigikogu liikmete meelevaldset ja üksnes täitevvõimu esindajate otsustest lähtuvat allutamist sellistele riikliku sunni meetmetele, mis võivad oluliselt takistada saadikuülesannete täitmist, aga ennekõike kaitseb puutumatus nende isikuvabadusi.

Millisest kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ette nähtud menetlusstaadiumist või -toimingust alates saab rääkida kriminaalvastutusele võtmisest?

Riigikohus leidis, et sellele küsimusele vastamisel tuleb lähtuda sellest, milline menetlusstaadium või -toiming vastab olemuslikult kõige enam PS § 76 teise lause mõttele. Teise lause mõte (kaitstav õigushüve) on tagada seadusandliku võimu korrakohast toimimist, vältides kriminaalmenetluse kasutamist poliitilise võitluse vahendina.

Ehk kõnealune norm peab eeskätt tõkestama poliitiliselt motiveeritud valikulist õigusmõistmist riigikogu liikmete üle. Selle normiga võetakse teistelt võimuharudelt võimalus muuta õiguskantsleri ja riigikogu nõusolekuta riigikogu koosseisu, see on n-ö demokraatia põhimõtte kindlustamine.

Kas riigikogu liiget võib kahtlustatavana kinni pidada, tema suhtes kohaldada tõkendit, vara arestida, seda läbi vaadata?

Neid menetlustoiminguid tohib teha, kui selle kohta on saadud riigi peaprokuröri taotluse alusel õiguskantsleri nõusolek. Kuna küsimuses nimetatud menetlustoimingu tegemine ei ole käsitatav riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmisena PS § 76 teise lause tähenduses, siis ei eelda nende menetlustoimingute tegemine riigikogu liikme suhtes ka õiguskantsleri ettepanekul antud riigikogu koosseisu enamuse nõusolekut.

Kas riigikogu liikme juures (nt autos, kodus) tohib teha läbiotsimist ilma täitevvõimust sõltumatu erapooletu otsustaja eelneva nõusolekuta?

Tohib küll, seda ei keela ka kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ning see ei ole vastuolus ka PS § 76 teise lausega. Läbiotsimine ei takista vähemalt üldjuhul vahetult ja oluliselt rahvaesindaja ülesannete täitmist ning ei piira ka riigikogu liikme isikuvabadust, see menetlustoiming jääb väljapoole riigikogu liikme puutumatuse tuuma. Läbiotsimise eesmärk on leida objekt, mis pole seotud riigikogu liikme ametiülesannete täitmisega, ning kuritegu võib olla toime pandud hoopiski riigikogu liikme vastu.

Kas tohib läbi otsida riigikogu liikme tööruume?

Riigikohus sedastas, et läbiotsimise olemust arvestades on raske leida üldist kriteeriumi, eristamaks, millistes paikades ja millistel juhtudel toimuv läbiotsimine peab PS § 76 esimese lause kohaselt olema alati riigikogu liikme puutumatusega kaetud ja millistes paikades toimuv läbiotsimine mitte. Kuna antud kaasuse näol oli tegemist n-ö abstraktse normikontrolli menetlusega, siis kohus ei hinnanud, kas võib esineda üksikjuhtumeid, mil riigikogu liikmega seotud paigas toimuvaks läbiotsimiseks erikorra puudumine on PS § 76 esimese lausega vastuolus. Riigikohus fikseeris oma otsuses siiski olukorra, et põhiseadusega poleks vastuolu, kui seadusega oleks ette nähtud erikord (erapooletu otsustaja eelkontroll) vähemalt mõningate riigikogu liikmega seotud paikade läbiotsimiseks tingimusel, et see ei ohusta ebamõistlikult menetlustoimingu eesmärki.

Ehkki tavaliselt ei hõlma riigikogu liikme puutumatuse tuum kaitset läbiotsimise eest, võib läbiotsimine riigikogu liikme ametiülesannete täitmist siiski mõjutada. Selline olukord võib tekkida nt vajadusel läbi otsida riigikogu liikme tööruum, kui selle käigus võetakse riigikogu liikmelt ära mõni teabekandja, mis võib sisaldada tema ametiülesannete täitmiseks olulist informatsiooni; või kui läbiotsimise käigus võidakse hankida teavet, mis ei ole uuritava kuriteoga seotud ja mida hiljem on võimalik kasutada poliitilise protsessi mõjutamiseks.

Millisele olukorrale siis laieneb põhiseaduses sätestatud riigikogu liikme puutumatus?

Eelkõige on selle mõte kaitsta riigikogu liikme isikuvabadust. Ehk see seisneb üldjuhul keelus kohaldada riigikogu liikme suhtes teatud riikliku sunni meetmeid või teha seda ilma meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrollita. Puutumatus võib hõlmata kaitset väga erinevate sunnimeetmete eest ja seda nii kriminaalmenetluses kui ka väljaspool seda. Eelkõige peetakse siin silmas selliseid riikliku sunni abinõusid, millega kaasneb riigikogu liikmelt isikuvabaduse võtmine või selle piiramine. Näiteks võib see hõlmata ka olukorda, kus riigikogu liiget kohustatakse isiklikult osalema menetlustoimingus ajal, mil see takistab tema osavõttu riigikogu organite tööst. Riigikohus rõhutas, et erinevad riikliku sunni meetmed takistavad saadikuülesannete täitmist väga erineval määral ning kaitseabinõud puutumatuse tagamiseks võivad olla – ja mõnel juhul peavadki olema – erinevate sunnimeetmete puhul erinevad. Ehk mida suuremal määral abinõu Riigikogu liikme ülesannete täitmist ja seega ka riigikogu tööd mõjutab, seda kõrgemaid nõudmisi tuleb puutumatuse tagamiseks esitada meetme eel- ja/või järelkontrollile.

Riigikohus viibutas tähelepanu juhtimiseks ka näppu, et seadusandja otsustusruum riigikogu liikme puutumatuse sisustamisel ei ole siiski piiramatu. Nendeks piirideks on olukord, kus puutumatust ei tohi kehtestada sedavõrd kitsa või ebatõhusana, et see moonutaks puutumatuse olemust, jättes kaitse alt välja selle instituudi tuuma. Ehk kriitilises situatsioonis peab puutumatuse kord tagama kuritarvituste ärahoidmise ning puutumatuse instituudi abil ei saa riigikogu liikmeid muuta karistamatuteks või anda neile õigusi, mis kahjustavad ebaproportsionaalselt avalikku korda või teiste isikute õigusi ja huve. See kõik juba omakorda alluks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu kontrollile.

Miks nad seal pritsivad?

Ilm on olnud ja jääb alati strateegiliseks. Sellega manipuleerimine on ülim viis salajase sõja pidamiseks, mille oskuslikul mõjutamisel muutub see jõukordajaks. Kuidas on võimalik teenida saagi hävinemise pealt, miks ostetakse turgudelt sooja või külma ilma optsioone, vihmasaju derivaate ning kas olete kuulnud NASA patendist, millega on kaitstud tehnoloogia, kuidas vihmast teha lumetormi? Lisaks veel Hiina Ilmamuutmise Büroo ja HAARP on märksõnad, mis leiavad käsitlemist põnevas dokumentaalfilmis “Miks nad seal pritsivad?”. Tegemist on järjega dokumentaalfilmile “Mida nad seal pritsivad?” Film on eestikeelse subtiitriga.

Vaatamiseks klõpsa: http://www.youtube.com/watch?v=fV4F0WjLPBo

Rakvere Kõrgemägi saab uue alguse!

Täna hommikul kohtusin Rakveres endise rakverlase ja Rakvere I Keskkooli vilistlase Aare Tamme’ga. Aaret võib kahtlemata tituleerida kõige edukamaks eestlasest mäesuusasportlaseks, kes on osalenud ka olümpial. Vähesed aga teavad, et Rakveres asuv Kõrgemägi on mitte ainult Aare, vaid ka paljude teiste sportlaste jaoks olnud koht, kust on saanud alguse edukas mäesuusasportlase karjäär (Rita ja Hardi Kroon, Toivo Küngas jne). Tänagi meenutas Aare, et olümpia ettevalmistusprogrammi aeroobset osa harjutas ta just Kõrgmäe metsades ja mäel joostes.

Meie kohtumise eesmärk aga seisnes selles, et Aare tuleb appi oma kogemustega (paljude mäesuusakeskuste arendamise kogemus) edasiste Kõrgemäe arengute planeerimisel ja korraldamisel. Täna sai ka põhimõtteliselt välja valitud Aare soovitusel  tõstuk, mis suusahuvilisi mäe otsa sõidutama hakkab. Samuti muud tegevused, mis vajavad erinevate ametiasutustega suhtlemist.

Lisaks kiitis Aare mäe profiili, mis rahuldab ka kõige nõudlikumat suusatajat, samuti on seal võimalik tegeleda mäesuusatamise algõppega ning rajada ka snowtube’i park.

Meie plaanidesse mahub ka suusamäe kõrvale nn staadioni krossiraja ehitus ning kokkulepe on sõlmitud “mäkketõusu” entusiastidega, kes teisele poole mäge ameerika stiilis raja ehitavad. Samuti oleme puhastanud ja laiendanud Kõrgemäe metsades 3 km murdmaasuusaraja, mis eelkõige talvel peaks leevendama Palermo suusaradade ülekoormatust.

 

IMG_3310