Vastulaused VT artiklile “Poliitiline kultuuritus lõi südamesse”

Viide artiklile: https://virumaateataja.postimees.ee/4281359/poliitiline-kultuuritus-loi-sudamesse

Muutused mitmeks inimpõlveks

Rakvere linnas on koalitsioon moodustatud. Nagu mitme koalitsioonipartneri puhul ikka, eeldab leppe sündmine kompromisside tegemist. Need valimised võitnud Reformierakond seisis samasuguse dilemma ees, millest tulenevalt oli vaja loobuda kultuurikeskuse ideest, mida koalitsioonipartnerid ja ka valimistel osalenud teised erakonnad oma programmides ei toetanud.

See hüpoteetiline kultuurikeskus on poliitika kohalikul tasandil emotsionaalseks ja isiklikuks muutnud. Koalitsiooniläbirääkimiste ühe osalisena sain Priit Verlini sulest torgata ka mina. Laskumata emotsioonidesse ja isiklikesse verbaalsetesse rünnakutesse, soovin hoopis õigustada IRLi ideed- Pärdi keskuse ehitamist nn spordikirikusse Rakvere Gümnaasiumi kõrvale – vastukaaluks tüliõunaks saanud kultuurikeskusele.

Verlin arvab õigesti, et koalitsioon määrab Rakvere tuleviku mitmeks inimpõlveks. Nii see peabki olema! Tulebki teha asju, millel on püsivus, väärtus ja järjepidevus. Asju, millel on sisu, juured ja kandepind. Ning mis kestab, loob traditsioone ja mõjutab ka järeltulevaid põlvesid. Pärdi keskus on üks sellistest! Mitte ükski spordihall, kaubakeskus, kultuurimaja või raamatukogu ei suudaks kanda puhtamat, austusväärsemat ega identiteetiloovamat sisu kui Pärdile pühendatud keskus. Mis muu hulgas kannab ka kultuurikeskuse rolli välja. Seda küll ilma raamatukogu, kaubanduspinna, kinolina ja muude äriliste komponentide ja erahuvidena ühe ja sama katuse all. Ja ega peagi! Kinnitab seda ka rahvatarkus- kui üks asi sobib kõigeks, ei sobi ta mitte milleksi!

Ma ei taha siinkohal väita, et raamatukogu ei võiks oma kontseptsiooni muuta ja areneda; et kultuuriinimesed ei vajaks paremaid tingimusi; et galeriid ei ole vajalikud või et kinol ei oleks arendavat või meelelahutuslikku väärtust. Kindlasti on! Ja kindlasti tuleb selle kõigega tegeleda ning leida jõudumööda parimad lahendused. Kas seda peaks aga ühe kompotina tegema ja kelle huvid kõige enam täidetud saavad, selles on küsimus. Ainuüksi Verlini esitatud väide, et mingi osa sellest kultuurikeskusest oleks saanud erainvestor (kolme saaliga kino ja pisut kaubandust), tekitab kahtlusi ja eelarvamusi keskuse eesmärgi puhtusest ning äri- ja avaliku huvi kokkupuute hämarusest. Fakt on see, et ärihuvid leiavad niikuinii oma asupaiga: peaaegu kõik kinod Eestis (Tartus, Tallinnas, Pärnus, Narvas, Viljandis) on erasektori poolt opereeritavad ning arendajatel on võimalus ehitada hoone või üürida pindasid tühimikuna näiva teenuse pakkumiseks juba olemasolevatelt ärihoonetelt. Lõpuks tekib küsimus, millist märki siis Verlini niinimetatud “märgilise tähtsusega kultuurikeskus” kandma hakkaks? Äriinvestorist kaasomaniku märki? Kino funktsiooni? Raamatukogu? Noortekeskuse? Kunstisaali? Või midagi sootuks muud.

Pärdi keskus on aga märk omaette! Märgilise tähtsusega ennekõike. Juba hoone ajalugu ja arhitektuur on märgilise tähtsusega. Seda enam aga siis, kui sellest saab suurejooneline, stiilipuhas, intelligentsele rahvale loodud ja lugupidava olemusega Arvo Pärdile pühendatud keskus. Mitte ükski riik maailmas ei saa, peale Eesti, olla uhked, et neil on olemas maailmas enimmängitud klassikalise muusika elusolev korüfee! Ja siinkohal oleks väiklane rääkida turismimagnetist ja turismivoogudest. Eeskätt on Pärdi keksuse loomine identiteediküsimus, uhkuse ja uhke olemise tunnetus ning lugupidamise märk. Mitte turistid pole olulised, vaid Pärdi ja loodava keskuse kasvatuslik ja eeskujuks olemise fenomen, mis toob Rakveresse maailmakuulsaid esinejaid, sadu suurepäraseid kontserte ning paneb ka iga põlvepikkuse lapse huvi tundma Eesti loomingu, muusika ja kultuuri vastu. See mõjutab järeltulevaid põlvesid intellektuaalselt ja hardisulikult palju enam kui kõike pakkuvad kaubanduskeskused. Ja kui see toob muutused mitmeks järeltulevaks inimpõlveks, siis sellistes muutustes ma elada tahaksingi!

Kas linna juhivad robotid?

Kas linna juhivad robotid?

Hiljuti alanud Eesti eesistumise ajal on üheks olulisemaks teemaks tõstatunud ministrite võõrkeelsed sõnavõtud, mida meediavahendusel on püütud dešifreerida ja lugejatelt küsida, kas viimased said aru, mida kõnelejad tahtsid öelda ja millist sõnumit edastada. Mind tabas samasugune mõistatamistuhin möödunud reedel Keskerakonna linnapeakandidaadi Triin Vareki emakeelset arvamusartiklit lugedes.

Soov, et rohi oleks rohelisem, linnakeskkond arenenum ja linlaste heaolu suurem ei vääri isegi diskussiooni ja kõlab missivõistluste võitja loosungina “rahu maailma!”. Samasuguse tõsiseltvõetavusega tuleb suhtuda ka ideedesse: terviklahendused ja suure pildi eelistamine ettevõtluskliima ja elukeskkonna arendamisel, mis eeldab tegelikult konkreetseid ideid ja ettepanekuid. Poliitika ja linnajuhtimine ei ole aga missivõistlus, kus südamlikumad ja empaatilisemad loosungid ning kena olemine pälvivad võidu. Pärast võitu algab sisutihe töö ja siis ei piisa enam visioonist, vaid vaja on praktilisi igapäevaseid konkreetseid otsuseid ja lahendusi. Ei piisa tahtest, et linnatänavad võiksid olla kvaliteetsema asfalteerituse ja parema kasutusega jalakäijate ning ratturite poolt. Sellele soovunelmale astub vastu reaalsus teede ehituse inseneeriast ja võimalustest, meie kliima ja sõidukite mõjust teedele, linnaeelarvelised numbrid, rängad valikud ja otsused, mida esmajoones linnaarengus valida jne. Siin satuvad kaalukausile juba väga põhimõttelised küsimused ja valikud prioriteetidest, kus tuleb leida optimaalsem lahendus sotsiaalhoolekande, kultuurivaldkonna, teedekorrashoiu ja paljude teiste oluliste avaliku sektori valdkondade vahel.

Samasuguse reaalsusega tuleb arvestada ka Vareki pakutud idee puhul korraldada mõttetalguid, kuhu linn võiks areneda ja linnapiirid nihkuda. Kas linnasüda ja esindusväljak asuvad 50 aasta pärast Vaala keskuse või Põhjakeskuse juures ei ole hetkel relevantne arutelukoht. Sügiseste valimiste teema ei ole ka see, kas selleks ajaks on uueks transpordiliigiks õhuhõljukid, ostlemiskeskuste asemel ainult e-poed ja inimkonna uueks suunaks teiste planeetide asustamine. Selle kõige üle võib arutada, aga mitte valmisteemadena.

Kui mingitki sõnumit Triin Vareki arvamusest välja lugeda, siis selleks on alavääristav hoiak linnavõimu ning see on ka ajend, miks Vareki arvamusele reageerin. Esiteks viitab linnapeakandidaat mõttevaesusele, väites, et “kui endal ei ole seni häid lahendusi pähe tulnud, võiks õppida teistelt”, viidates Haljala ja Tapa korraldatud elukeskkonna päevadele ja Tallinna konverentsile, kus tudengid ja spetsialistid pakuvad ideid linnakeskkonna arendamiseks. Mõttetalgute “hea lahendus” on tegelikult Rakveres mitmeid kordi läbi mängitud ja maakonna tasandilgi korraldatud. Maavalitsuse arengukonverents täidab samuti samalaadset rolli.

Teiseks toob Triin Varek välja idee, et poleks patt küsida ka linnakodaniku arvamust justkui seda pole seni tehtud ning linnakodanike arvamustest on lihtsalt mööda mindud. Võib olla Varek ei ole kursis, aga kõik avalikud planeerigud, detailplaneeringute arutelud ja olulisemad otsused on linnakodanikele arutada ning võimalusena kaasa rääkida. Samamoodi on igal kodanikul õigus pöörduda oma küsimustega ametnike poole, uute ideedega volikogu liikmete poole ning need head ideed leiavad alati arutlemist ja võimalusel ka realiseerimist. Linnapeakandidaadina peaks Varek kursis olema ka demokraatia ideega, kus valituks osutuvad kandidaadid peavadki täitma linnakodanike soove ja huvisid ning volinikud ja linnavõim viivad ellu linnakodanike ideid.

Kolmandaks tõstab Varek esile, et Keskerakonna soov on Rakveres näha tulevikus rohkem kaasavat linnajuhtimist ning “linn on ikka inimeste, mitte inimesed linna jaoks”. Selline väide ja loosung tõstatab küsimuse, kes siis seni on otsuseid teinud, kui mitte inimesed ja linlased ise? Ulmevaldkonna teemat linna keskuse nihkumist Põhjakeskuse ette jätkates võiks küsida, kas linna juhivad siis arvutid ja robotid?! Needsamad inimesed, kes siin elavad, kandideerivad ja osalevad aktiivselt linna arengu küsimustes moodustavadki meie linna ja joonistavad tema näo. Tulevastel valimistel otsustatakse, kas selleks saab tõsiseltvõetav, konkreetsete ettepanekute, selge visiooni ja otsustusvõimega linnakodaniku nägu.

 

Kert Karus, IRL

Rakvere linnavolikogu liige