Pagulastel võib olla äärmuslikke tavasid, mis võivad olla vastuolus isikute põhiõigustega

Intervjuu Virumaa Teatajale, milles vastan küsimustele, mis on ajendatud pagulaste teemast. 

Allikas: Virumaa Teataja, 15.09.2015. a.

 

Milliseid uusi probleeme toob massiline immigratsioon kaasa meie õigusmaastikule?

Seoses pagulaste vastuvõtmisega on kerkinud mitmeid olulisi küsimusi, mis vajavad lahendamist ka juriidilisel tasemel. Need on seotud eelkõige avaliku korra ja isikute põhiõiguste kaitsega.

Kuid väljakutseid on palju rohkem. Võimalikud on probleemid mõnede õppeainetega seoses (muusikaõpetus, kehaline kasvatus, seksuaalõpetus). Islamiusuliste seas on inimesi, kes peavad muusikainstrumentide kasutamist usulistel põhjustel keelatuks.

Sama käib kunstitundide kohta: ka joonistamine ning näiteks skulptuuride valmistamine on paljudele islamistidele keelatud. Tütarlaste osalemine kehalise kasvatuse tundides on olnud probleemiks paljudes Euroopa riikides. Ette võib tulla ka õpetajate õiguste ja tööülesannete täitmisega seotud probleeme: näiteks ei allu poisid naisõpetajate korraldustele kultuuriliste või usuliste stereotüüpide tõttu.

Tunde tuleb läbi viia eraldi poistele ja tüdrukutele, lisaks sellele tekitab probleeme üldkehtivatest rõivastumisnormidest erinevate riideesemete kasutamine näiteks ujulas; see omakorda tõstatab hügieeni-, ohutus- ja muudegi nõuete järgimisega seotud küsimused. Probleemid ujulates ja spordisaalides ei puuduta üksnes haridusasutusi. Nii et õiguslikku tähelepanu vajavate küsimuste ring on üpris lai.

 

Kuidas siis leida kuldne kesktee isikute põhiõiguste ja kultuuriliste eripärade vahel?

Peame juhinduma sellest, millised on meie ühised väärtused ja ühiselu alused, ning tagama selle taustal inimeste põhiõiguste kaitse.

Oluline on silmas pidada, et võimalikud piirangud ei lähtu usuvabaduse piiramisest, vaid nende aluseks on turvalisuse, avaliku korra, koolikohustuse  tagamine ja täitmine.

On palju äärmuslikke tavasid, mis on vastuolus isikute põhiõigustega, nagu sundabielu või naiste suguelundite ümberlõikamine. Samuti on palju arutatud näokatete kandmise lubamise või keelamise küsimust. Näiteks Prantsusmaal ja Belgias kehtib täielik “burkakeeld”, mitmes teises Euroopa riigis jällegi osaline keeld.

Keeldudel on üldjuhul kombeks pigem tekitada lõhesid kui luua sidet. Kuidas aga lahendada õiguslikult olukord, kui meesametnik soovib tuvastada naise isikusamasust, aga see rikub äärmusliku islamiusu põhimõtteid? Veelgi enam, nägu katvat rõivastust on kasutatud nii terrori- kui tavakuritegude läbiviimiseks.

Näiteks veel hiljaaegu nägid mitmed Eesti karistusseadustiku süüteokoosseisud ette raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemise näo varjamisega näokatte või maskiga või muul viisil, mis takistas isiku tuvastamist.

Selline raskendav asjaolu ei ole üldjuhul kooskõlas Eesti põhiseaduses sätestatud enese mittesüüstamise privileegiga. Isikut ei saa karmimalt karistada selle eest, et ta ei tee õiguskaitseorganile kergemaks enda isiku tuvastamist ja seega tabamist. Samuti võib näo varjamine näiteks röövimise või sissetungimise korral olla hoopis teguriks, mis vähendab vägivaldse konflikti tekkimise ohtu, ning seda ei saa tingimata lugeda raskendavaks asjaoluks.

Seega ei ole kuldse kesktee leidmine lihtne. Tähtis on aga, et oleks selge: ekstremismil ei ole Eestis kohta ja tulevased õiguslikud ettepanekud peavad andma sellekohase selge ja tugeva signaali.

 

Kuidas suhtute repressiivsetesse piirangutesse, mis käsitlevad Eesti jaoks võõraid kultuurilisi ja religioosseid omapärasid?

Esiteks tuleb märkida, et Eesti on õigusriik, kus austatakse isikute põhiõigusi ja -vabadusi, nii on kaitstud ka usuvabadus. Seadused, millega kaitstakse avalikku korda ja teiste isikute õigusi ja huvisid, mis on põhiseadusega kooskõlas, kehtivad eranditult kõikide suhtes. Veendumustega ei saa vabandada õigusrikkumisi.

Seega ei ole repressiivsed piirangud, mis lähtuvad üksnes Eesti jaoks võõrastest kultuurilistest või religioossetest omapäradest, Eesti õigusruumis mõeldavad.

 

Milliseid karistusõiguslikke väljakutseid võib tekkida Eesti riigil seoses pagulaste arvu suurendamisega?

Eesti karistusõigus sätestab juba praegu vajalikke õiguskaitsenorme, et tulla toime pagulaste arvu suurenemisega. Põhimõttelisi seadusandlikke algatusi sel eesmärgil ei ole tarvis.

 

Kas praegu on tagatud isikute õiguskaitse eespool räägitud sundabielude, naiste suguelundite ümberlõikamise ja muu taolise vastu? Nimetatud tegude võimalikkusest on ühiskonnas rohkem räägitud alles viimasel ajal.

Need teod on suunatud inimväärikuse vastu ning sellega seotud õiguslikud seisundid nagu vabadus, õigus elule ja tervisele on Eestis tagatud karistusõigusliku kaitsega.

Tõsi on see, et Eesti karistusõiguses ei ole selliseid süüteokoosseise. Erinevalt lääneühiskonnast, kus abielu sõlmitakse mehe ja naise vahelise tahteavaldusena, on traditsioonilistes ühiskondades tegemist perekondade liiduga, mis võib kaasa tuua tahtevastased abielud.

Täiskasvanu või lapse abielluma sundimine või tahtlik meelitamine teise riigi territooriumile või riigi territooriumile, kus ta ei ela, nimetatud täiskasvanu või lapse abielluma sundimiseks tuleb ka Eesti õiguses ühemõtteliselt kriminaliseerida.

Kuid ka juba praegu on võimalik sundabielu subsumeerida mitme karistusõiguse sätte alusel. Mis puudutab naiste suguelundite ümberlõikamist või sandistamist, mida esineb eri religioonide järgijate hulgas, siis seda Eesti karistusõiguses kriminaliseeritud ei ole. Siiski oleks see karistusõiguses sõltuvalt teo tagajärjest karistatav kas raske tervisekahjustuse tekitamise või kehalise väärkohtlemisena.

Kuid kuna Eesti on ühinenud Istanbuli konventsiooniga, millega võeti kohustuseks siseriiklikult kriminaliseerida nii sundabielu kui ka naiste suguelundite ümberlõikamine, siis on justiitsministeerium vastava õigusloomelise protsessiga algust teinud.

 

Praegu on Eesti ühiskonnas kuumaks teemaks vihaga seonduv. Kas nõndanimetatud vihakuritegevuse süüteokoosseis – diskrimineerimine, vaenu õhutamine – vajab karistusõiguses muutmist?

Kahjuks on Eestis juba sümptomaatiline see, et mis tahes probleem ühiskonnas teravamalt üles tõuseb, peitub selle probleem automaatselt karistusseadustikus. Ehk ikka ja jälle jõuame sinna välja, et üks või teine tegu pole kuritegu või ei ole piisavalt karistatav.

See ei lahenda kahjuks mitte ühtegi probleemi. Karistusseaduse pidev hüsteeriline torkimine ei aita, on vaja seaduste stabiilsust. Seaduste muutmine ei lahenda neid pingeid, mis ühiskonnas on. Iga üksikjuhtumi pinnalt karistusseadustiku muutmine on libedale teele minek.

Need probleemid on ju mingil teisel tasandil. Jah, mõne teo kriminaliseerimine võib vähendada konkreetse teo toimepanemist tulevikus, kuid see ei pruugi nii minna.

Alati tuleb seadusi luues või muutes lähtuda ultima ratio põhimõttest, mille järgi olemasoleva seaduse muutmine või uue loomine tuleb kaalumisele alles siis, kui kõik muud võimalused probleemi lahendamiseks on ammendunud.

Asjakohaseks näiteks on siin karistamine joobes juhtimise eest, mille süüteokoosseisu korduv muutmine ei ole statistiliselt positiivset mõju avaldanud.

Samas ei ole mõtet pead liiva alla peita, need võimalikud süüteod, mis pagulaste arvu suurenemisega Eestis kaasneda võivad, on murettekitavad. Vaenumotiiviga rünnete ja diskrimineerimisjuhtude arvu suurenemist võib ette näha, ja mitte ainult Eestis.

Seega asjakohane karistusõiguslik regulatsioon selliste tegude puhul, mis on kooskõlas ka rahvusvahelise õigusega, on igas õigusruumis  vajalik. Seda on tarvis analüüsida ka meie õiguskorras.

 

Olete varasemalt töötanud pikka aega siseministri nõunikuna. Millele tuleks sisejulgeoleku aspektist tähelepanu pöörata?

Et sellele küsimusele vastata, tuleb esmalt mõista selle kriisi põhilisi ohte. See pretsedenditu rändelaine, mis Euroopat on tabanud, on eelkõige ohuks kogu Euroopa Liidu julgeolekule.

Me ju ei tea, kui paljudel pagulaste või asüülitaotlejatena Euroopa Liitu sisenenud isikutel on terroristlikud kavatsused või seosed terroristlike liikumistega.

Samuti on oht Euroopa Liidu ühele alusväärtusele, isikute vabale liikumisele, mis võib kriisi suurenedes päädida näiteks niinimetatud Schengeni süsteemi peatamisega.

Ega siin häid ja kiireid lahendusi olegi. Vaid rahvusvaheline koostöö on see, mis aitab sellest kriisist välja tulla või vähemalt seda kontrolli alla saada.

Kindlasti on inimkaubanduse vastu võitlemine, tõhusam välis- ja ka sisepiiride kontroll, samuti poliitilised sammud Süüria ja Liibüa tegevuse stabiliseerimiseks Euroopa Liidu riikide sisejulgeolekuasutuste kõrgendatud tähelepanu all.

Küsimused turvalisusest ja turvatundest on erinevad küsimused

Viimane nädal oli traagiline meie kõigi jaoks. On igati põhjendatud, et Paalalinna koolitulistamise juhtum tõstatas üldisema küsimuse turvalisusest ja ka turvatundest. Esimesest on oluliselt rohkem kõneldud kui teisest. Ka Lääne-Virumaa kooli- ja omavalitsuste juhid on andnud hinnanguid koolide turvalisuse kohta, tõstatades küsimuse turvameeste vajalikkusest kooli- ja haridusasutustesse, et suudetaks ennetada koledaid mõtteid kellegi peas . Sama relevantne on olnud ka teemapüstitus, kus juhtumis kaudse põhjusena nähakse riiki.

Koolitulistamisest on saanud omaette nähtus, millele kuulub eraldi peatükk maailma lähiajaloos. Igal aastal leiab aset mitmeid koolitulistamisi, eriti rohkearvuliselt aga USAs.  Alates 90ndate keskpaigast on aset leidnud ligemale 100 tõsisemat rahvusvahelist meediakünnist ületavat koolitulistamise juhtumit kõige erinevamates riikides alates Jeemenist ja Brasiiliast ning lõpetades heaoluühiskondadega nagu Saksamaa, Prantsusmaa,  Norra ja Rootsi.

Juhtumite puhul domineerib antikangelaste tugevasti sotsiaalse tõrjutuse või koolikiusamise motiiv. Loomulikult on ka teiselaadseid sotsiaalpsühholoogilisi põhjuseid. Kas saame aga järeldada, et niivõrd turvalistes riikides nagu Norra ja Rootsi, oleks riik süüdi ja jätnud turvalisuse osas midagi tegemata?! Ilmselt mitte. Põhjuseid sellisteks teguviisideks on kindlasti mitmeid, alates kiusamisest, madalast enesehinnangust ja tähelepanu puudumisest ning lõpetades üksindustunde või illusoorse kujutelmaga kangelastegudest. Eeldada, et riik suudaks turvalisuse tõstmisega selliseid sündmuseid ennetada või ära hoida, on optimistlik. Riik suudab tagada kriisiolukordades kiire ja adekvaatse tegutsemise, mida on ka käesoleva juhtumi puhul tehtud väga professionaalselt, mitte aga ennetada, mis toimub ühe või teise inimese peas.

Küsimus turvatundest on aga sama tähtis. Eesti esimene koolitulistamise juhtum on tõstatanud teadvusesse ohu, et ka seni turvalisena näivad paigad ei olegi nii ohutud. Ei ole ka kontsertsaalid, ametiasutused, haiglahooned ega ministeeriumid. Iseäranis ohtlikud paigad on tänavad ja kaubanduskeskused. Aga pideva hirmuga ringi käimine ei ole ka lahendus. Tuleb aga arvestada, et ülisensitiivseks muudetud teemad on kõige parem pinnas manipuleerimiseks ning need võimalikud sündmused turvatunnet kindlasti ei suurenda. Mõnikord on parem, kui meile jäävad meie illusioonid- et maailm on hea ja turvaline paik.

 

Kas toime on pandud järjekordne sõnumisaladuse rikkumise tegu?

Vastavalt erakonnaseadusele peavad Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni liikmed hoidma saladuses neile avaldatud informatsiooni, mis ei kuulu nimetatud seaduse alusel avalikustamisele. Komisjoni praktika jooksul on esimene kord, kui on lekitatud ajakirjandusse komisjoni-sisene kirjavahetus ning läbi selle püütake mõjutada komisjoni juhte.

Postimehe lingil klõpsates minu arvamus sellest kaasusest – http://arvamus.postimees.ee/2935149/kert-karus-kui-rohkem-ei-suuda-puuaks-vahemalt-kaks-kaikugi-ette-moelda

11th European Conference “Combating the misuse of administrative resources during electoral processes”

Jaanid selleks korraks peetud ning kohe seisab ees kolmepäevane reis põhjanaabrite poole Helsinki, et osaleda ettekandega konveretsil “Võitlus administratiivsete vahendite väärkasutamise vastu valimiste perioodil”. Konverentsi korraldajaks on Veneetsia Komisjon (“Demokraatia läbi õiguse”), kes tegeleb Euroopa Nõukogu juures konstitutsiooniõiguse küsimustega. Eestist on selle organi eksperdiks Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik Oliver KASK.

Konverentsi põhifookuses on valimiste perioodil avaliku võimu teostamiseks mõeldud vahendite vastase võitluse üle arutlemine ning erinevate riikide kogemuste tutvustamine. Minu ettekande teemaks on “Monitoring the use of public funds by political parties”.

Kindlasti saab sellel konverentsil osalemine huvitav olema. Loodan kuulda teistelt ekspertidelt asjakohaseid mõtteid, kuidas Eesti seadusandlust saaks selles küsimuses veel paremaks muuta. Nagu ma ka oma ettekande lõpus konstanteerin, on Eesti seadusandlus täna piisavalt ja arusaadavalt reguleeritud küsimuses, mis puudutab poliitiliste tegevuste teostamisel avalike vahendite kasutamise keeldu. Minujaoks on Eestis küsimus pigem poliitilises kultuuris mitte niivõrd seadusandluses, et meil veel valimiste perioodil avaliku võimu teostamiseks mõeldud vahendite kasutamist esineb. Kui teatud poliitikud teadlikult viljelevad praktikat, millel on maksumaksja raha kuritegeliku kasutamise tunnused, siis saab selle vastu seista ainult läbi õiguse maksma panemisega, millega kaasneb kahjuks järjekordne stigmatiseeriv tunnus poliitikutele ja erakondadele. Ennevanasti öeldi selle kohta, et küürakaid ja sante parandab vaid haud.


Puutumatus kindlustab parlamendi toimimise

Virumaa Teataja usutles mind Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi hiljutine otsuse osas, millega jäeti rahuldamata õiguskantsleri taotlus tunnustada põhiseadusvastaseks kriminaalmenetluse seadustikus olevad sätted, mis annavad õiguskantslerile pädevuse anda nõusolek või keelduda selle andmisest Riigikogu liikme suhtes kriminaalmenetluses menetlustoimingu tegemiseks, samuti osas, mis ei näe ette täitevvõimust sõltumatu erapooletu otsustaja eelnevat nõusolekut Riigikogu liikme juures läbiotsimiseks.

Põhiseaduse (PS) § 76 esimene ja teine lause sätestavad: “Riigikogu liige on puutumatu. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.” Mida tähendab lause “Riigikogu liige on puutumatu”?

Puutumatus kindlustab parlamendi korrakohase toimimise ning takistab ebakohast sekkumist parlamendi töösse. Nii nagu ka riigikohus sedastas, peab see lause vältima riigikogu liikmete meelevaldset ja üksnes täitevvõimu esindajate otsustest lähtuvat allutamist sellistele riikliku sunni meetmetele, mis võivad oluliselt takistada saadikuülesannete täitmist, aga ennekõike kaitseb puutumatus nende isikuvabadusi.

Millisest kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ette nähtud menetlusstaadiumist või -toimingust alates saab rääkida kriminaalvastutusele võtmisest?

Riigikohus leidis, et sellele küsimusele vastamisel tuleb lähtuda sellest, milline menetlusstaadium või -toiming vastab olemuslikult kõige enam PS § 76 teise lause mõttele. Teise lause mõte (kaitstav õigushüve) on tagada seadusandliku võimu korrakohast toimimist, vältides kriminaalmenetluse kasutamist poliitilise võitluse vahendina.

Ehk kõnealune norm peab eeskätt tõkestama poliitiliselt motiveeritud valikulist õigusmõistmist riigikogu liikmete üle. Selle normiga võetakse teistelt võimuharudelt võimalus muuta õiguskantsleri ja riigikogu nõusolekuta riigikogu koosseisu, see on n-ö demokraatia põhimõtte kindlustamine.

Kas riigikogu liiget võib kahtlustatavana kinni pidada, tema suhtes kohaldada tõkendit, vara arestida, seda läbi vaadata?

Neid menetlustoiminguid tohib teha, kui selle kohta on saadud riigi peaprokuröri taotluse alusel õiguskantsleri nõusolek. Kuna küsimuses nimetatud menetlustoimingu tegemine ei ole käsitatav riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmisena PS § 76 teise lause tähenduses, siis ei eelda nende menetlustoimingute tegemine riigikogu liikme suhtes ka õiguskantsleri ettepanekul antud riigikogu koosseisu enamuse nõusolekut.

Kas riigikogu liikme juures (nt autos, kodus) tohib teha läbiotsimist ilma täitevvõimust sõltumatu erapooletu otsustaja eelneva nõusolekuta?

Tohib küll, seda ei keela ka kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ning see ei ole vastuolus ka PS § 76 teise lausega. Läbiotsimine ei takista vähemalt üldjuhul vahetult ja oluliselt rahvaesindaja ülesannete täitmist ning ei piira ka riigikogu liikme isikuvabadust, see menetlustoiming jääb väljapoole riigikogu liikme puutumatuse tuuma. Läbiotsimise eesmärk on leida objekt, mis pole seotud riigikogu liikme ametiülesannete täitmisega, ning kuritegu võib olla toime pandud hoopiski riigikogu liikme vastu.

Kas tohib läbi otsida riigikogu liikme tööruume?

Riigikohus sedastas, et läbiotsimise olemust arvestades on raske leida üldist kriteeriumi, eristamaks, millistes paikades ja millistel juhtudel toimuv läbiotsimine peab PS § 76 esimese lause kohaselt olema alati riigikogu liikme puutumatusega kaetud ja millistes paikades toimuv läbiotsimine mitte. Kuna antud kaasuse näol oli tegemist n-ö abstraktse normikontrolli menetlusega, siis kohus ei hinnanud, kas võib esineda üksikjuhtumeid, mil riigikogu liikmega seotud paigas toimuvaks läbiotsimiseks erikorra puudumine on PS § 76 esimese lausega vastuolus. Riigikohus fikseeris oma otsuses siiski olukorra, et põhiseadusega poleks vastuolu, kui seadusega oleks ette nähtud erikord (erapooletu otsustaja eelkontroll) vähemalt mõningate riigikogu liikmega seotud paikade läbiotsimiseks tingimusel, et see ei ohusta ebamõistlikult menetlustoimingu eesmärki.

Ehkki tavaliselt ei hõlma riigikogu liikme puutumatuse tuum kaitset läbiotsimise eest, võib läbiotsimine riigikogu liikme ametiülesannete täitmist siiski mõjutada. Selline olukord võib tekkida nt vajadusel läbi otsida riigikogu liikme tööruum, kui selle käigus võetakse riigikogu liikmelt ära mõni teabekandja, mis võib sisaldada tema ametiülesannete täitmiseks olulist informatsiooni; või kui läbiotsimise käigus võidakse hankida teavet, mis ei ole uuritava kuriteoga seotud ja mida hiljem on võimalik kasutada poliitilise protsessi mõjutamiseks.

Millisele olukorrale siis laieneb põhiseaduses sätestatud riigikogu liikme puutumatus?

Eelkõige on selle mõte kaitsta riigikogu liikme isikuvabadust. Ehk see seisneb üldjuhul keelus kohaldada riigikogu liikme suhtes teatud riikliku sunni meetmeid või teha seda ilma meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrollita. Puutumatus võib hõlmata kaitset väga erinevate sunnimeetmete eest ja seda nii kriminaalmenetluses kui ka väljaspool seda. Eelkõige peetakse siin silmas selliseid riikliku sunni abinõusid, millega kaasneb riigikogu liikmelt isikuvabaduse võtmine või selle piiramine. Näiteks võib see hõlmata ka olukorda, kus riigikogu liiget kohustatakse isiklikult osalema menetlustoimingus ajal, mil see takistab tema osavõttu riigikogu organite tööst. Riigikohus rõhutas, et erinevad riikliku sunni meetmed takistavad saadikuülesannete täitmist väga erineval määral ning kaitseabinõud puutumatuse tagamiseks võivad olla – ja mõnel juhul peavadki olema – erinevate sunnimeetmete puhul erinevad. Ehk mida suuremal määral abinõu Riigikogu liikme ülesannete täitmist ja seega ka riigikogu tööd mõjutab, seda kõrgemaid nõudmisi tuleb puutumatuse tagamiseks esitada meetme eel- ja/või järelkontrollile.

Riigikohus viibutas tähelepanu juhtimiseks ka näppu, et seadusandja otsustusruum riigikogu liikme puutumatuse sisustamisel ei ole siiski piiramatu. Nendeks piirideks on olukord, kus puutumatust ei tohi kehtestada sedavõrd kitsa või ebatõhusana, et see moonutaks puutumatuse olemust, jättes kaitse alt välja selle instituudi tuuma. Ehk kriitilises situatsioonis peab puutumatuse kord tagama kuritarvituste ärahoidmise ning puutumatuse instituudi abil ei saa riigikogu liikmeid muuta karistamatuteks või anda neile õigusi, mis kahjustavad ebaproportsionaalselt avalikku korda või teiste isikute õigusi ja huve. See kõik juba omakorda alluks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu kontrollile.

Katse õiguskaitseasutuste suukorvistamisest Berlusconi stiilis

Kriminaalmenetlusseadustiku muutmise eelnõu, ametliku märkega 295 SE, kõnekeeleliselt aga „Berlusconi seadus“ on saanud viimasel ajal tuliseks arutlusobjektiks ennekõike just poliitikute hulgas. Kõne all oleva seadusemuutmise eelnõu koostamise protsessi võib aga iseloomustada, kui tormamist, mida on võimendanud teadmatus ja paranoilisus õiguskaitseasutuste tööst. Jätka lugemist