IRLi peasekretär Kert Karus: Reformierakond on olnud aastaid haldusreformi pidur

Isamaa ja Res Publica Liidu peasekretär Kert Karus ütles Reimo Nebokati avalduse peale Lääne Elus, et reformierakond eesotsas Ansipi ja Rõivasega on olnud aastaid haldusreformi „pidur“ ning enese kuulutamine „veduriks“ on silmakirjalik poliitturundus.

„Hea kolleeg Reimo kipub unustama, et aasta tagasi koalitsioonilepingu läbirääkimistel nõudis just IRL, et see valitsus teostaks haldusreformi ning peaministripartei suhtumine oli pehmelt öeldes leige,“ tuletas ta meelde veel hiljutist Reformierakonna piduriks olemist.

Karus soovitas veel ajas minna pisut tagasi: „2014. aastal ütles tollase valitsuse peaminister Taavi Rõivas, kui ta oli tagasi lükanud Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud haldusreformi seaduse eelnõu, et me ei peaks ütlema, et omavalitsused peaksid ilmtingimata liituma, ning teatas veel, et sellest, kus läheb valla piir, inimeste elukvaliteet eriti ei sõltu.“

„Õnneks on tänaseks nende retoorika ja mõttemaailm teinud kannapöörde ning asunud haldusreformi toetajateks, kuid enese veduriks nimetamine on selgelt liialdatud enesekiitmine. Hea kui nüüd hakataks järgmise sammuna mõistma, et me ei pea mõtlema mitte sellele, milline on olukord järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel või mõne aasta pärast, vaid peame mõtlema seda reformi tehes 25 aastat ette.“ ütles IRLi peasekretär.

Lõpetuseks viitas Karus veel Isamaa 1992. aasta programmile, mis ütles, et ainult tugevad omavalitsused on inimesele piisavalt lähedal ja tegutsevad piisavalt paindlikult.

Küsimused turvalisusest ja turvatundest on erinevad küsimused

Viimane nädal oli traagiline meie kõigi jaoks. On igati põhjendatud, et Paalalinna koolitulistamise juhtum tõstatas üldisema küsimuse turvalisusest ja ka turvatundest. Esimesest on oluliselt rohkem kõneldud kui teisest. Ka Lääne-Virumaa kooli- ja omavalitsuste juhid on andnud hinnanguid koolide turvalisuse kohta, tõstatades küsimuse turvameeste vajalikkusest kooli- ja haridusasutustesse, et suudetaks ennetada koledaid mõtteid kellegi peas . Sama relevantne on olnud ka teemapüstitus, kus juhtumis kaudse põhjusena nähakse riiki.

Koolitulistamisest on saanud omaette nähtus, millele kuulub eraldi peatükk maailma lähiajaloos. Igal aastal leiab aset mitmeid koolitulistamisi, eriti rohkearvuliselt aga USAs.  Alates 90ndate keskpaigast on aset leidnud ligemale 100 tõsisemat rahvusvahelist meediakünnist ületavat koolitulistamise juhtumit kõige erinevamates riikides alates Jeemenist ja Brasiiliast ning lõpetades heaoluühiskondadega nagu Saksamaa, Prantsusmaa,  Norra ja Rootsi.

Juhtumite puhul domineerib antikangelaste tugevasti sotsiaalse tõrjutuse või koolikiusamise motiiv. Loomulikult on ka teiselaadseid sotsiaalpsühholoogilisi põhjuseid. Kas saame aga järeldada, et niivõrd turvalistes riikides nagu Norra ja Rootsi, oleks riik süüdi ja jätnud turvalisuse osas midagi tegemata?! Ilmselt mitte. Põhjuseid sellisteks teguviisideks on kindlasti mitmeid, alates kiusamisest, madalast enesehinnangust ja tähelepanu puudumisest ning lõpetades üksindustunde või illusoorse kujutelmaga kangelastegudest. Eeldada, et riik suudaks turvalisuse tõstmisega selliseid sündmuseid ennetada või ära hoida, on optimistlik. Riik suudab tagada kriisiolukordades kiire ja adekvaatse tegutsemise, mida on ka käesoleva juhtumi puhul tehtud väga professionaalselt, mitte aga ennetada, mis toimub ühe või teise inimese peas.

Küsimus turvatundest on aga sama tähtis. Eesti esimene koolitulistamise juhtum on tõstatanud teadvusesse ohu, et ka seni turvalisena näivad paigad ei olegi nii ohutud. Ei ole ka kontsertsaalid, ametiasutused, haiglahooned ega ministeeriumid. Iseäranis ohtlikud paigad on tänavad ja kaubanduskeskused. Aga pideva hirmuga ringi käimine ei ole ka lahendus. Tuleb aga arvestada, et ülisensitiivseks muudetud teemad on kõige parem pinnas manipuleerimiseks ning need võimalikud sündmused turvatunnet kindlasti ei suurenda. Mõnikord on parem, kui meile jäävad meie illusioonid- et maailm on hea ja turvaline paik.

 

Katse õiguskaitseasutuste suukorvistamisest Berlusconi stiilis

Kriminaalmenetlusseadustiku muutmise eelnõu, ametliku märkega 295 SE, kõnekeeleliselt aga „Berlusconi seadus“ on saanud viimasel ajal tuliseks arutlusobjektiks ennekõike just poliitikute hulgas. Kõne all oleva seadusemuutmise eelnõu koostamise protsessi võib aga iseloomustada, kui tormamist, mida on võimendanud teadmatus ja paranoilisus õiguskaitseasutuste tööst. Jätka lugemist