Katse õiguskaitseasutuste suukorvistamisest Berlusconi stiilis

Kriminaalmenetlusseadustiku muutmise eelnõu, ametliku märkega 295 SE, kõnekeeleliselt aga „Berlusconi seadus“ on saanud viimasel ajal tuliseks arutlusobjektiks ennekõike just poliitikute hulgas. Kõne all oleva seadusemuutmise eelnõu koostamise protsessi võib aga iseloomustada, kui tormamist, mida on võimendanud teadmatus ja paranoilisus õiguskaitseasutuste tööst.

Turvalisus ei ole asi iseenesest, vaid ühiskonnas kokkulepitud mängureeglid, mille üle järelevalvega ei saa eksperimenteerida katse-eksitusmeetodil. Kitsaskohti ja lõikuvaid ning kattuvaid probleeme ja asjaolusid on selleks liiga palju ning kriminaalmenetluse puhul tuleb arvestada asjaoluga, et iga väiksemgi läbimõtlemata muudatus, millel puudub adekvaatne juriidiline põhistatus, võib põhjustada korvamatut kahju riigi ja selle kodanike turvalisusele.

Kui väga ei soovitaks eelnõust poliitilist seadust teha, on tegemist siiski ennekõike riigi turvalisust vahetult teeniva ja tagava seadusega, mis eeldab sügavat ja mitmekülgset analüüsi. Viite Berlusconile on eelnõu välja teeninud õiguskaitseasutuste suukorvistamisele osutamisega. See on aga vastuolus kriminaalseadustiku muutmise ideega õiglasema, demokraatlikuma ja turvalisema ühiskonna järele.

Viimati võttis eelnõu kohta sõna ka Rait Maruste. 1.aprilli kohta küll üsna huumorivaeselt, ent see-eest rohke sarkasmiga, aga on neid, kelle jaoks huumorisoon ongi võtnud sarkasmile omased jooned. Siiski võib eksisteerida oht, et tõsisem lugeja loetut tõepähe võttis ning Maruste naljasoont tabada ei osanud. Ja tõsi, mõned teemapüstitused paistsidki tõsised ning vajavad siinkohal kindlasti selgitamist.

Maruste mängib ja naljatleb seostega, jättes mulje, nagu tema poolt välja toodud viimaste aastate kuritegevuse vähenemise ja elu turvalisemaks muutumise ning jälitusmeetmete viimaste aastate laienenud kasutamise vahel põhjus-tagajärg seost ei oleks. Vastupidi, ta justkui heidaks ette, et kui kuritegevus on vähenenud, siis peaks ka jälitustegevus väiksem olema.

Õigusteadlane jällegi naljatleb, kui jätab mulje, et kohtute poolt vaid 0,3 protsenti kõigist jälitusmeetmete rakendamise tagasi lükatud taotlustest on liiga väike arv ja et peaks tagasilükkamisi olema rohkem. Vastupidi, me võime selle näitaja üle uhked olla, sest see number annab tunnistust, et politseiasutuste taotlused on kvaliteetsed ja põhjendatud ning politseiasutuste sisemine kontroll taotluste esitamise üle on korralik ja tugev.

Maruste mängib ka faktidega, väites, et kohtu kaudu antud lubade arv jälitustegevuseks kasvas 2012 eelmise aastaga võrreldes 15%. Õigusteadlase tausta omava inimesena peaks ta aga teadma väga hästi, et selle protsendi taga on eelmise aasta Riigikohtu otsus, mille sisus lihtsalt öeldes seisneb selles, et jälitustoimingu kohtumäärus peab olema nn isikupõhine. See tähendab seda, et kui varasemalt võis ühele kohtumäärusele märkida jälitustoiminguteks mitme isiku nimed, siis enam mitte. Sellest tulenes ka eelmise aasta väljaantud lubade, küll aga mitte isikute arv!

Jälitustegevuse rolli ei tohi alahinnata ka paljude tervet kogukonda ja avalikkust raputanud kuritegude puhul. Teatud juhtumite uurimise ajal on just tänu jälitustegevusele avastatud ka palju teisi kuritegusid, näiteks alaealiste seksuaalkuritegude ja lapsporno omamise osas. Selliste hiilivate pahede väljajuurimisele ühiskonnas aitab jälitusalane tegevus kõvasti kaasa, et ennetada kõige fataalsemat.

Kõigist välja antud jälituslubadest 70% moodustavad narkokuritegude juhtumid ning vaevalt, et Marustegi eitaks organiseeritud kuritegevuse ohtu kogu ühiskonna turvalisusele. Nii narkovastane võitlus kui korruptsioonikuriteod on oma loomult latentsed ehk peidetud, milles süütegude tõendamine on sageli väga keeruline. Jälitustegevus annab võimaluse nende riigi prioriteetideks seatud kuriteoliikidega tõhusamalt võidelda.

Mõnes mõttes on mõistetav, et jälitustegevus võib viia ka mõnede poliitikute jaoks ebameeldivate tulemuste ja toiminguteni, mis omakorda võivad põhjustada avalikkuse kõrgendatud tähelepanu ja riivata õiglustunnet. Samuti võivad ühe kriminaalasja teostava läbiotsimise käigus esile kerkida muud võimalikud seosed ja kuritegevuslikule käitumisele viitavad asjaolud. Nimetatud eelnõu jõustumisel saaks aga korruptsioonikuritegusid edukalt vältida, kuna seaduseelnõu lubaks jälitustoiminguid vaid esimese astme kuritegude puhul. Teise astme kuriteod nagu korruptsioon, majanduspettused, narkokuriteod, arvutikelmused, pistisevõtmised jne toimuvad aga kõik ju meist kellegi või meie kõigi arvelt!

Lõpuks tuleb tõdeda, et ükskõik, kas Maruste artikkel oli nali või mitte, Kriminaalmenetlusseadustiku muutmise eelnõu nali kindlasti ei ole. On aga teatud valdkonnad, millega ei saa nalja teha ning riigi kodanike turvalisus on üks nendest!

Lisa kommentaar