Pagulastel võib olla äärmuslikke tavasid, mis võivad olla vastuolus isikute põhiõigustega

Intervjuu Virumaa Teatajale, milles vastan küsimustele, mis on ajendatud pagulaste teemast. 

Allikas: Virumaa Teataja, 15.09.2015. a.

 

Milliseid uusi probleeme toob massiline immigratsioon kaasa meie õigusmaastikule?

Seoses pagulaste vastuvõtmisega on kerkinud mitmeid olulisi küsimusi, mis vajavad lahendamist ka juriidilisel tasemel. Need on seotud eelkõige avaliku korra ja isikute põhiõiguste kaitsega.

Kuid väljakutseid on palju rohkem. Võimalikud on probleemid mõnede õppeainetega seoses (muusikaõpetus, kehaline kasvatus, seksuaalõpetus). Islamiusuliste seas on inimesi, kes peavad muusikainstrumentide kasutamist usulistel põhjustel keelatuks.

Sama käib kunstitundide kohta: ka joonistamine ning näiteks skulptuuride valmistamine on paljudele islamistidele keelatud. Tütarlaste osalemine kehalise kasvatuse tundides on olnud probleemiks paljudes Euroopa riikides. Ette võib tulla ka õpetajate õiguste ja tööülesannete täitmisega seotud probleeme: näiteks ei allu poisid naisõpetajate korraldustele kultuuriliste või usuliste stereotüüpide tõttu.

Tunde tuleb läbi viia eraldi poistele ja tüdrukutele, lisaks sellele tekitab probleeme üldkehtivatest rõivastumisnormidest erinevate riideesemete kasutamine näiteks ujulas; see omakorda tõstatab hügieeni-, ohutus- ja muudegi nõuete järgimisega seotud küsimused. Probleemid ujulates ja spordisaalides ei puuduta üksnes haridusasutusi. Nii et õiguslikku tähelepanu vajavate küsimuste ring on üpris lai.

 

Kuidas siis leida kuldne kesktee isikute põhiõiguste ja kultuuriliste eripärade vahel?

Peame juhinduma sellest, millised on meie ühised väärtused ja ühiselu alused, ning tagama selle taustal inimeste põhiõiguste kaitse.

Oluline on silmas pidada, et võimalikud piirangud ei lähtu usuvabaduse piiramisest, vaid nende aluseks on turvalisuse, avaliku korra, koolikohustuse  tagamine ja täitmine.

On palju äärmuslikke tavasid, mis on vastuolus isikute põhiõigustega, nagu sundabielu või naiste suguelundite ümberlõikamine. Samuti on palju arutatud näokatete kandmise lubamise või keelamise küsimust. Näiteks Prantsusmaal ja Belgias kehtib täielik “burkakeeld”, mitmes teises Euroopa riigis jällegi osaline keeld.

Keeldudel on üldjuhul kombeks pigem tekitada lõhesid kui luua sidet. Kuidas aga lahendada õiguslikult olukord, kui meesametnik soovib tuvastada naise isikusamasust, aga see rikub äärmusliku islamiusu põhimõtteid? Veelgi enam, nägu katvat rõivastust on kasutatud nii terrori- kui tavakuritegude läbiviimiseks.

Näiteks veel hiljaaegu nägid mitmed Eesti karistusseadustiku süüteokoosseisud ette raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemise näo varjamisega näokatte või maskiga või muul viisil, mis takistas isiku tuvastamist.

Selline raskendav asjaolu ei ole üldjuhul kooskõlas Eesti põhiseaduses sätestatud enese mittesüüstamise privileegiga. Isikut ei saa karmimalt karistada selle eest, et ta ei tee õiguskaitseorganile kergemaks enda isiku tuvastamist ja seega tabamist. Samuti võib näo varjamine näiteks röövimise või sissetungimise korral olla hoopis teguriks, mis vähendab vägivaldse konflikti tekkimise ohtu, ning seda ei saa tingimata lugeda raskendavaks asjaoluks.

Seega ei ole kuldse kesktee leidmine lihtne. Tähtis on aga, et oleks selge: ekstremismil ei ole Eestis kohta ja tulevased õiguslikud ettepanekud peavad andma sellekohase selge ja tugeva signaali.

 

Kuidas suhtute repressiivsetesse piirangutesse, mis käsitlevad Eesti jaoks võõraid kultuurilisi ja religioosseid omapärasid?

Esiteks tuleb märkida, et Eesti on õigusriik, kus austatakse isikute põhiõigusi ja -vabadusi, nii on kaitstud ka usuvabadus. Seadused, millega kaitstakse avalikku korda ja teiste isikute õigusi ja huvisid, mis on põhiseadusega kooskõlas, kehtivad eranditult kõikide suhtes. Veendumustega ei saa vabandada õigusrikkumisi.

Seega ei ole repressiivsed piirangud, mis lähtuvad üksnes Eesti jaoks võõrastest kultuurilistest või religioossetest omapäradest, Eesti õigusruumis mõeldavad.

 

Milliseid karistusõiguslikke väljakutseid võib tekkida Eesti riigil seoses pagulaste arvu suurendamisega?

Eesti karistusõigus sätestab juba praegu vajalikke õiguskaitsenorme, et tulla toime pagulaste arvu suurenemisega. Põhimõttelisi seadusandlikke algatusi sel eesmärgil ei ole tarvis.

 

Kas praegu on tagatud isikute õiguskaitse eespool räägitud sundabielude, naiste suguelundite ümberlõikamise ja muu taolise vastu? Nimetatud tegude võimalikkusest on ühiskonnas rohkem räägitud alles viimasel ajal.

Need teod on suunatud inimväärikuse vastu ning sellega seotud õiguslikud seisundid nagu vabadus, õigus elule ja tervisele on Eestis tagatud karistusõigusliku kaitsega.

Tõsi on see, et Eesti karistusõiguses ei ole selliseid süüteokoosseise. Erinevalt lääneühiskonnast, kus abielu sõlmitakse mehe ja naise vahelise tahteavaldusena, on traditsioonilistes ühiskondades tegemist perekondade liiduga, mis võib kaasa tuua tahtevastased abielud.

Täiskasvanu või lapse abielluma sundimine või tahtlik meelitamine teise riigi territooriumile või riigi territooriumile, kus ta ei ela, nimetatud täiskasvanu või lapse abielluma sundimiseks tuleb ka Eesti õiguses ühemõtteliselt kriminaliseerida.

Kuid ka juba praegu on võimalik sundabielu subsumeerida mitme karistusõiguse sätte alusel. Mis puudutab naiste suguelundite ümberlõikamist või sandistamist, mida esineb eri religioonide järgijate hulgas, siis seda Eesti karistusõiguses kriminaliseeritud ei ole. Siiski oleks see karistusõiguses sõltuvalt teo tagajärjest karistatav kas raske tervisekahjustuse tekitamise või kehalise väärkohtlemisena.

Kuid kuna Eesti on ühinenud Istanbuli konventsiooniga, millega võeti kohustuseks siseriiklikult kriminaliseerida nii sundabielu kui ka naiste suguelundite ümberlõikamine, siis on justiitsministeerium vastava õigusloomelise protsessiga algust teinud.

 

Praegu on Eesti ühiskonnas kuumaks teemaks vihaga seonduv. Kas nõndanimetatud vihakuritegevuse süüteokoosseis – diskrimineerimine, vaenu õhutamine – vajab karistusõiguses muutmist?

Kahjuks on Eestis juba sümptomaatiline see, et mis tahes probleem ühiskonnas teravamalt üles tõuseb, peitub selle probleem automaatselt karistusseadustikus. Ehk ikka ja jälle jõuame sinna välja, et üks või teine tegu pole kuritegu või ei ole piisavalt karistatav.

See ei lahenda kahjuks mitte ühtegi probleemi. Karistusseaduse pidev hüsteeriline torkimine ei aita, on vaja seaduste stabiilsust. Seaduste muutmine ei lahenda neid pingeid, mis ühiskonnas on. Iga üksikjuhtumi pinnalt karistusseadustiku muutmine on libedale teele minek.

Need probleemid on ju mingil teisel tasandil. Jah, mõne teo kriminaliseerimine võib vähendada konkreetse teo toimepanemist tulevikus, kuid see ei pruugi nii minna.

Alati tuleb seadusi luues või muutes lähtuda ultima ratio põhimõttest, mille järgi olemasoleva seaduse muutmine või uue loomine tuleb kaalumisele alles siis, kui kõik muud võimalused probleemi lahendamiseks on ammendunud.

Asjakohaseks näiteks on siin karistamine joobes juhtimise eest, mille süüteokoosseisu korduv muutmine ei ole statistiliselt positiivset mõju avaldanud.

Samas ei ole mõtet pead liiva alla peita, need võimalikud süüteod, mis pagulaste arvu suurenemisega Eestis kaasneda võivad, on murettekitavad. Vaenumotiiviga rünnete ja diskrimineerimisjuhtude arvu suurenemist võib ette näha, ja mitte ainult Eestis.

Seega asjakohane karistusõiguslik regulatsioon selliste tegude puhul, mis on kooskõlas ka rahvusvahelise õigusega, on igas õigusruumis  vajalik. Seda on tarvis analüüsida ka meie õiguskorras.

 

Olete varasemalt töötanud pikka aega siseministri nõunikuna. Millele tuleks sisejulgeoleku aspektist tähelepanu pöörata?

Et sellele küsimusele vastata, tuleb esmalt mõista selle kriisi põhilisi ohte. See pretsedenditu rändelaine, mis Euroopat on tabanud, on eelkõige ohuks kogu Euroopa Liidu julgeolekule.

Me ju ei tea, kui paljudel pagulaste või asüülitaotlejatena Euroopa Liitu sisenenud isikutel on terroristlikud kavatsused või seosed terroristlike liikumistega.

Samuti on oht Euroopa Liidu ühele alusväärtusele, isikute vabale liikumisele, mis võib kriisi suurenedes päädida näiteks niinimetatud Schengeni süsteemi peatamisega.

Ega siin häid ja kiireid lahendusi olegi. Vaid rahvusvaheline koostöö on see, mis aitab sellest kriisist välja tulla või vähemalt seda kontrolli alla saada.

Kindlasti on inimkaubanduse vastu võitlemine, tõhusam välis- ja ka sisepiiride kontroll, samuti poliitilised sammud Süüria ja Liibüa tegevuse stabiliseerimiseks Euroopa Liidu riikide sisejulgeolekuasutuste kõrgendatud tähelepanu all.

Lisa kommentaar