Peksta või usaldada oma riiki?

Ühe väikese riigi usaldusväärsus suurte riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide hulgas rajaneb suuresti kodanike ühtsusel, kokkuhoidmisel, enesemääratlemisel, kollektiivsel ühtsustundel ja sellel, mida kodanikud ise oma riigist arvavad.

End neljandaks võimuks tituleerival ajakirjandusel on inimeste liitmisel ja end rahvana tundma panemisel märkimisväärne roll. Paradoks seisneb aga selles, et tulule orienteeritud ajakirjandus võitleb oma müüginumbrite ja loetavuse pärast konkureerivate väljaannetega, mistõttu on päevatiraaž sageli suurema tähtsusega, kui kaugemas perspektiivis vaadeldav rahvuse eneseuhkus ja kollektiivsus.

Peksukoera-vajadus

Ütlus “Ajakirjandus vajab peksukoera” on muutunud juba klišeeks, kuid kajastab hästi teemavalikut ja uudiste konstrueerimist. Riikliku enesetunnetamise taustal mõjus pisut vähem kui aastatagune aprillirahutuste kajastamine üle pika aja inimeste kokkuhoidmisele ja rahvuse uhkusele positiivselt.

Niinimetatud ühise vaenlase temaatika ja oma seisukohtade ning ajaloo eest võitlemine panid välisriikegi meisse tõsisemalt ja austusega suhtuma. Ja ergutasid ka eestlasi võtma iseennast ja oma riiki aukartuse ning autundega. Netikommentaaride hulk, arvamusartiklid, tänavateemad ja sinimustvalge populaarsus on vaid vähesed näited.

Pärast teema mõningast sumbumist on aga leitud uus “ühine vaenlane” või “peksukoer” ning selleks on riigivõim ja parlament. Viimase poole aasta teemad kajastavad peamiselt kuluhüvitiste vajalikkust ja õigustatust, kulutšekkide rolli, parlamendisaadikute palkasid ning töötundide ja tasu vahekorda.

Kui vaadata teema kajastatavuse sagedust ja kommentaaride meeletut hulka, siis on selge, et ajakirjandus ei pea mõnda aega oma müüginumbrite pärast muretsema. Müüginumbrite taustal on aga olulisem asja varjatud pool.

Esiteks on ajakirjandus mõneti ebaõiglane, laiendades üksikud negatiivsed näited kogu parlamendile, teiseks avaldab selline meelevaldsus negatiivset mõju nii riigi usaldusväärsusele kui ka kodanikutunnetusele.

Ma ei saaks ajakirjandusliku provokatsiooniga kuidagi kaasa minna – ei näpuga näidata, parastada ega ka allkirja parlamendi tasustamise vastu anda, sest faktid, mis kõnelevad rahvasaadikute tegemiste õigsusest, kaaluvad üles paar meedias esile toodud negatiivset näidet.

Saadikud ja rahvas

Piirkonna juhina on mul täpne ülevaade IRLi ministrite ja riigikogulaste tööst ning tegemistest. Lisaks regulaarsetele täiskogu ja komisjoni istungitele, tööle fraktsioonides ja muudele kohustustele võtavad saadikud tõsiselt ka oma usalduse kinnitamist, kohtudes valijatega ja pidevalt aru andes nii riigikogu tööst kui oma tegemistest.

Viimase poole aasta jooksul on Lääne-Virumaad külastanud enamik IRLi tipppoliitikuist – Andres Herkel, Toomas Tõniste, Mart Laar, Erkki Nool, Marko Mihkelson, Margus Tsahkna, maikuus Ene Ergma, kes on pikalt ette kavandanud ka Euroopa päeva tähistamise Lääne-Virumaal.

Nende huvi ja kohusetunne on seotud kodanikele informatsiooni andmisega ja võimu lähendamisega neile.

Käesoleva aasta jooksul on näiteks Lääne-Virumaal käinud IRLi ministritest Juhan Parts, Helir-Valdor Seeder, Jaak Aaviksoo, Tõnis Lukas ja Siim Kiisler, samuti Kiisleri eelkäija Vallo Reimaa.

Lääne-Virumaalt mandaadi saanud Marko Pomerants ei vaja isegi esiletõstmist, sest tema kohtumisi, ettekandeid ja esinemisi on kindlasti enamik märganud.

Samuti on Kristiina Ojuland väga aktiivselt Lääne-Virumaad külastanud ning opositsioonipartei, keskerakonna parlamendipoliitikutelegi pole see võõras kant – Virumaalt riigikogusse valitud Toomas Varek on kohapeal samuti mitmes küsimuses aktiivselt kaasa löönud. Virulaste usalduse võitnud Indrek Saar õigustab oma populaarsust ega ole oma valijaid kaugeltki unustanud.

Seda enam on ebaõiglane laiendada kellegi tegematajätmine kogu parlamendile, võttes igasuguse motivatsiooni senini aktiivselt rahvaga kohtunud saadikutelt.

Ajakirjanduse vastutus

Kuid teisest küljest on asjal riigiga seoses palju sügavamad ja põhjapanevamad seosed – riigikogulaste ja parlamendi näitamine jõuetu, mitte midagi tegeva organina langetab usaldust riigi tähtsaima organisatsiooni vastu ning kahandab seega ka rahvuslikku enesetunnet.

Parlamendi prestiiži allaviimine võib aga kõikidel järgnevatel valimistel tekitada fenomeni, et kohusetundlikud ja kompetentsed inimesed saadiku negatiivse kuvandi tõttu poliitikasse ei pürgi.

Nii olulise institutsiooni puhul, nagu on riik, tuleb mõelda strateegiliselt, ja ajakirjandus neljanda võimuna võiks muuta müüginumbrite suurendamise taktikat ning pidada kollektiivsust ja riigi head mainet müügituludest tähtsamaks.

Lisa kommentaar