Traditsioonid eksperimentaalses linnas

Iga väikelinn võitleb oma identiteedi, eripära ja tähelepanu eest. Kunagisest kreisilinnast sai käesoleva aastatuhande algusaastatel võõrkeelse nime sarnasust ära kasutades idee crazy linnast kui millestki ootamatust, uuenduslikust, isegi jahmatavast ja pöörasest.

See kontseptsioon on saatnud erinevaid linnavõime ja linna tegemisi erineva pöörasuse astmega käesoleva ajani. Ja ega sellest midagi halba olegi. Vastupidi- Rakvere on suutnud teha end rahvaarvust suuremaks, paista suurema ja võimsamana haldusjaotuse ja meediapiiridest kaugemale. Mõnes mõttes on tegemist müügitööga. Me tahame linnana paista suurema ja ägedamana, et siia sooviksid tulla inimesed üle kogu maailma. Et siia tuleksid turistid, kes elavdaksid linna majandust, panustades majutus- toitlustus- ja meelelahutusasutustesse; et siia tuleksid kultuuritarbijad, kes käivad kontsertidel ja festivalidel ning jätavad maha toodete ja teenuste eest makstud tasu. See kõik on õige ja vajalik. Tänapäeval ainult oma rahva sisetarbimise pealt majandust ei elavda, seda enam, et tendents on pigem äraminemise kasuks.

Siiski on asju, mis mõeldud mitte enese müümiseks, vaid vastupidi- enese leidmiseks või taasleidmiseks. Linna üheks oluliseks missiooniks väliskülalistele meeldimise kõrval on ka oma kodanike hoidmine ja neile meeldimine. Kohalikud inimesed annavad linnale oma tegeliku näo. Klantspiltide, ideede ja kontseptsioonide taga on tegelikkus, mis on oluliselt tähtsam kui see pilt või nägu või sõnum, mida väljapoole saadetakse. See kehtib ka linna maineürituste, sümbolite ja sündmuste osas. Kõik, millega linn tegeleb ja kuidas linna ehitab ning ehib, on seotud linnakodanikega ning sõnum neist ja neile. Linnakodanik peaks olema uhke oma linna üle, tundma rõõmu ja uhkust avalikest objektidest ja linna tsentrist ning keskväljakust. Igaüks peaks tundma, et see on tema linn ja et tema on selle linna osa.

Viimase hullumeelse ideega- püstitada traditsioonilise kuuse asemel liipritest ja puujääkidest ehitatud täishaarne kolmnurk- on aga suure osa elanikkonna arvates üle piiri mindud. On igati mõistetav, et paljud uued lahendused ja ideed ei saagi kõigile meeldida. Isiklikult suhtun ka uuendustesse, innovatsiooni ja eriilmelisusesse toetavalt ning tolerantsiga. Siiski on asju, millega ei eksperimenteerita ning kombed ja traditsioonid on üks neist.

Haljas puu on olnud aastakümneid jõulude ja aastavahetuse lahutamatu osa ja side mineviku ning traditsioonidega. Lapsed ja ka täiskasvanud on alati asetanud kuusele soove, ehteid ning häid mõtteid. Kuuselõhn teeb platsi eriliselt meeldivaks ning hubaseks, tuues kodu- ning kindlustunde. Linna keskplatsi kuusk võib olla paljudele ainus jõulukuusk, mis sümboliseerib advendiaega ning mille üle rõõmu tunda. Võib olla jätab nii mõnigi oma korterisse noore puu seetõttu viimata. Õpivad sellest lapsedki, et kui meil on olemas linna jõulupuu, millest õhtuti mööduda ja mis kõiki rõõmustab, siis pole koju oma puud vajagi. Lõhnad ja haistingud on lastel veel eriti tundlikud ning kuidagi ei sooviks, et lastele jääks teadmine jõulupuust kui ükskõik millest kolmnurga või koonusekujulisest.

Kunst ja installatsioonid on alati riskantsed, eriti kui kokku saavad uuenduslikud ja traditsioonidest kinni pidavad inimesed. Seetõttu ei olnud ka selle aasta valik linna esinduspuuks ehitada liiprimonstrum just kõige õigem valik. Niisuguse kuuske meenutava ehitise oleks võinud paigutada kuskile linnaossa, mõne suurema kaubanduskeskuse ette või kasvõi mõnele parkimisplatsile. Mitte aga linna südamesse linna esindusplatsile. Mõistan neid inimesi täielikult, kes tunnevad pettumust, külmust ja okast hinges. Nendest okastest, mis linnakodanike hingedes kriibivad, võiks ehitada terve jõulupuu.

IMG_5435-0.JPG

Lisa kommentaar