Uhkus oma inimeste ja nende saavutuste või loodavate objektide üle?

Möödunud kuu lõpus toimus Rakvere teatrikohvikus linlastele avatud debatt linna imago teemadel. Esinesid nii linnavalitsuse esindajad, mainekujundusega seotud inimesed kui ka linna käekäigust huvitatud isikud. Tulihingelise kaitsekõne pälvinud hiigelsuure liivakella püstitamise idee Rakvere südalinna tekitab paljudes erinevaid seisukohti. Nii ka minul.

Linna planeerimine ja areng on alati valikute küsimus. Enamasti poliitiliste. Olgu selle taga otsusetegijate soov oma  nimi ajaloo kroonikatesse talletada ja mõne uue loodava objektiga siduda, avamisel saadav tähelepanu ja potentsiaalne populaarsuse tõus või tegelik ja reaalne vajadus midagi korda teha.

Rakverelase uhkus

Arvatavasti on paljud rakverelased uhked oma võimsa sümboli- tarva- üle. Niisamuti ka modernse keskväljaku, linnuse, jalgrattaga poisi ja spaa üle. Uhkustunnet tekitavad korvpalliklubi Tarvase võidud, meie sportlaste vägiteod, Arvo Pärdi looming ja seotus Rakverega, ülipopulaarsed ja armastatud traditsiooniks kujunevad üritused nagu Meeste Tantsupidu, punklaulupidu jne. Nendega seotud emotsioonid on hoopis sügavamad ja ülevamad, tekib mingisugune sõnulseletamatu sidususe tunne, mis ikka ja jälle paneb sooja tundega meenutama möödunut ja ootama eesseisvat- uusi üritusi, uusi võite ja võitluseid, uut motivatsiooni ja eeskuju ning uusi emotsioone!

Niisamuti on minu jaoks emotsionaalne ka valikute küsimus, kas rajada Rakveresse uus turismimagnet hiigelsuure liivakella näol, samal ajal kui Rakvere üheks märgiks saanud Meeste Tantsupidu, rahvatants ja sellega seotud traditsioonid ning pärimuskultuuri viljelemine peab leidma võimalusi harrastajate endi poolt. Juba aastakümmet ootavad linlased rahvatantsu-, kultuuri- ja huvirühmade ruumiprobleemile lahendust ning KIT-i klubi ümberehitamist.

Meil on aega veel?!

Vajaliku finantseeringu leidmise korral hakkab Rakveres aega mõõtma väidetavalt maailma suurim liivakell, mille eesmärgiks on meelitada turistid ülevalt mäe otsast alla, eeldusega, et nii mõnedki, kelle silme all aeg liiva jookseb, võtaksid vaevaks sellest ajavoolust mitte välja teha ning külastada meie kaupluseid ja kohvikuid-restorane. Selle eeldusega püütakse tõestada uue objekti pragmaatilist poolt ja kasu linlastele ning majandusele.

Selles kontekstis kõlavad tahtmatult kõrvus Eurovisioonile pürgiva loo „Meil on aega veel“ sõnad ja meloodia. Ja kui ei ole, siis laename seda millegi muu arvelt. Samamoodi- eneseirooniliselt- mõjub ka  Rakveresse rajatav uus nn turismimagnet just selles valguses, et aastaid omale ruume oodanud rahvatantsijad, koorilauljad ja kultuurirühmitused peavad tõdema, et nende aeg ei ole ikka veel käes.

Iseenesest mõistetavalt on uute linna rajavate atraktiivsete objektide olemasolu rõõmu ja silmailu pakkuv ja selle vastu ei ole kellelgi midagi. Kui seda ei tehta just teiste valikute arvelt. Minu jaoks ongi küsimus selles, et linn peaks olema eelkõige oma kodanike ja elanike jaoks, kes on selle linna kujundanud, sellele oma näo ja osa andnud, kuulsust toonud ja identiteedi loonud ning alles seejärel turistide jaoks.

Suure tõenäosusega ei suhtu ma nendesse valikutesse ka kuigi objektiivselt ega emotsioonidevabalt. Olles põlvepikkusest poisikesest peale rahvatantsu kõrval üles kasvanud ja nähes rahvatantsu kui mentaliteedi ja elustiili kujundajat ning võitlusvaimu ja paremaks saamise mõttelaadi edasikandjat, ei teki dilemmatki, kas investeerida inimestesse või objektidesse.

KIT-i klubi kogu Eesti Rahvatantsukeskuseks?

Ilma emotsioonideta argumenteerides olen aga veendunud, et KITi klubi ümberehitamine ei jääks liivakella turistiderahale kuidagi alla. Eriti veel siis, kui olla natuke ambitsioonikam ja rajada sellest Eesti Rahvatantsukeskus, mis hõlmaks kogu riiki ja kujutaks endast kultuuri- ja õppekompleksi ning kogu Virumaa rahvuskultuuri keskust.

Alus ja põhjendus selleks on ju olemas. 2010. aastal loodi Meeste Tantsupeo korraldajate Tarvanpää Seltsi, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi ja Rahvakultuuri Keskuse poolt mittetulunduslik katusorganisatsioon Eesti Rahvatantsukeskus, edendamaks ja koondamaks ühte kogu rahvatantsueluga seonduvat Eestis.

1946. aastal loodud rahvatantsuansambel „Tarvanpää“ on tuntud laialdaselt ka piiri taga ning kannab Eesti rahvatantsu teatavat kvaliteedimärki. Tarvanpää algatusel ja toel toimunud Virumaa suurüritused nagu „Viru Säru“, Eesti Meeste Tantsupidu ja paljud Virumaa tantsupeod on toonud kohale palju huvilisi ka väljastpoolt, kes oodatud turistide rolli välja kannavad. Kui liivakella tullakse vaatama vaid üks kord, siis ainulaadsuse ja vahetuse tõttu tekitavad nimetatud üritused korduskülastuse efekti, tuues turistid igal aastal Rakveresse tagasi.

Eesti Rahvatantsukeskus on end edukalt ka tõestanud üle-riigilise suurürituse Meeste Tantsupeo korraldamisega ning Soome-Eesti 3. Tantsupeo korraldajana. Keskusest saaks  Eesti rahvatantsuelu süda ning kultuurielu mootor, mis suurendab linna külastatavust ja koostööpartnerlust, kultuuri- ja haridusvaldkonnaga tegelevad organisatsioonid ja asutused saaksid võimaluse kasutada maja oma ürituste tegemiseks ja tekib kultuuriturism.

Üle-eestiline õppekompleks?

Palju on kõneldud sellest, et Rakvere võiks ka (kõrg)haridusmaastikul oluliselt suuremat rolli mängida. Pärimusmuusikakeskus Viljandis on loonud linnale teatava näo ja andnud nišši, mille kaudu end turundada ja pärimuskultuuri tugevamalt edasi arendada. Aga mitte ainult! Vähem tähtis arendamise juures ei ole ka olemasoleva säilitamine, talletamine ja süstematiseerimine.

Ka rahvatants vajaks teadlikku ja teaduslikku lähenemist ning Eesti rahvuskultuuri edasi kandmise seisukohast annaks rahvatantsukeskuse hoone võimaluse koondada ühe katuseorganisatsiooni  alla Eesti rahvatantsuvara säilitamise ja andmebaasi loomise, rahvatantsuelu keskpunktina seminaride ja koolituste korraldamise, pärimustantsu kogumise ja rahvatantsujuhtide õpetamise funktsioonid. Hetkel on seis selline, kus üle 17 000 rahvatantsuga tegelejate rahvatantsurühmade õpetajatest enam kui pooltel puudub erialane haridus. See tähendab seda, et tase ja kultuuritavandi jäädvustamine ning õpe tulevastele põlvede jaoks on ebaühtlane. Siinkohal on huvihariduse ja täiskasvanuõppe valdkonnas aga võimalik luua Rahvatantsukeskuses täiendkoolituse ja alghariduse baas, mida hiljem saab juba täiendada kõrgema astme õppega. Samuti annaksid koolitatud rahvatantsuõpetajad võimaluse hariduspoliitikasse ühendada rahvuskultuuriõppe suuna, mis võiks olla üks riigi hariduspoliitika suundadest.

Aasta 2013 on Eestis pärimuskultuuri aasta ja sellega seonduvalt on igati asjalik käima lükata protsessid, mis toovad Virumaale üle-riigilise tähtsusega rahvuskultuuri asutuse. Keskuse loomise häll on olemas KIT-i klubi vanas ajaloolises käsitööliste seltsi majas, mille ümberehitamisel saaks Rakvere linn endale Eesti kultuuri ühe looja sümboli. Ambitsioonikus ei saa piirduda vaid turistilõksu loomise ideega, ambitsioonikus peaks tunnustama ja andma võimaluse siinsetele inimestele üha rohkem ära teha.

Lisa kommentaar