Vastulaused VT artiklile “Poliitiline kultuuritus lõi südamesse”

Viide artiklile: https://virumaateataja.postimees.ee/4281359/poliitiline-kultuuritus-loi-sudamesse

Muutused mitmeks inimpõlveks

Rakvere linnas on koalitsioon moodustatud. Nagu mitme koalitsioonipartneri puhul ikka, eeldab leppe sündmine kompromisside tegemist. Need valimised võitnud Reformierakond seisis samasuguse dilemma ees, millest tulenevalt oli vaja loobuda kultuurikeskuse ideest, mida koalitsioonipartnerid ja ka valimistel osalenud teised erakonnad oma programmides ei toetanud.

See hüpoteetiline kultuurikeskus on poliitika kohalikul tasandil emotsionaalseks ja isiklikuks muutnud. Koalitsiooniläbirääkimiste ühe osalisena sain Priit Verlini sulest torgata ka mina. Laskumata emotsioonidesse ja isiklikesse verbaalsetesse rünnakutesse, soovin hoopis õigustada IRLi ideed- Pärdi keskuse ehitamist nn spordikirikusse Rakvere Gümnaasiumi kõrvale – vastukaaluks tüliõunaks saanud kultuurikeskusele.

Verlin arvab õigesti, et koalitsioon määrab Rakvere tuleviku mitmeks inimpõlveks. Nii see peabki olema! Tulebki teha asju, millel on püsivus, väärtus ja järjepidevus. Asju, millel on sisu, juured ja kandepind. Ning mis kestab, loob traditsioone ja mõjutab ka järeltulevaid põlvesid. Pärdi keskus on üks sellistest! Mitte ükski spordihall, kaubakeskus, kultuurimaja või raamatukogu ei suudaks kanda puhtamat, austusväärsemat ega identiteetiloovamat sisu kui Pärdile pühendatud keskus. Mis muu hulgas kannab ka kultuurikeskuse rolli välja. Seda küll ilma raamatukogu, kaubanduspinna, kinolina ja muude äriliste komponentide ja erahuvidena ühe ja sama katuse all. Ja ega peagi! Kinnitab seda ka rahvatarkus- kui üks asi sobib kõigeks, ei sobi ta mitte milleksi!

Ma ei taha siinkohal väita, et raamatukogu ei võiks oma kontseptsiooni muuta ja areneda; et kultuuriinimesed ei vajaks paremaid tingimusi; et galeriid ei ole vajalikud või et kinol ei oleks arendavat või meelelahutuslikku väärtust. Kindlasti on! Ja kindlasti tuleb selle kõigega tegeleda ning leida jõudumööda parimad lahendused. Kas seda peaks aga ühe kompotina tegema ja kelle huvid kõige enam täidetud saavad, selles on küsimus. Ainuüksi Verlini esitatud väide, et mingi osa sellest kultuurikeskusest oleks saanud erainvestor (kolme saaliga kino ja pisut kaubandust), tekitab kahtlusi ja eelarvamusi keskuse eesmärgi puhtusest ning äri- ja avaliku huvi kokkupuute hämarusest. Fakt on see, et ärihuvid leiavad niikuinii oma asupaiga: peaaegu kõik kinod Eestis (Tartus, Tallinnas, Pärnus, Narvas, Viljandis) on erasektori poolt opereeritavad ning arendajatel on võimalus ehitada hoone või üürida pindasid tühimikuna näiva teenuse pakkumiseks juba olemasolevatelt ärihoonetelt. Lõpuks tekib küsimus, millist märki siis Verlini niinimetatud “märgilise tähtsusega kultuurikeskus” kandma hakkaks? Äriinvestorist kaasomaniku märki? Kino funktsiooni? Raamatukogu? Noortekeskuse? Kunstisaali? Või midagi sootuks muud.

Pärdi keskus on aga märk omaette! Märgilise tähtsusega ennekõike. Juba hoone ajalugu ja arhitektuur on märgilise tähtsusega. Seda enam aga siis, kui sellest saab suurejooneline, stiilipuhas, intelligentsele rahvale loodud ja lugupidava olemusega Arvo Pärdile pühendatud keskus. Mitte ükski riik maailmas ei saa, peale Eesti, olla uhked, et neil on olemas maailmas enimmängitud klassikalise muusika elusolev korüfee! Ja siinkohal oleks väiklane rääkida turismimagnetist ja turismivoogudest. Eeskätt on Pärdi keksuse loomine identiteediküsimus, uhkuse ja uhke olemise tunnetus ning lugupidamise märk. Mitte turistid pole olulised, vaid Pärdi ja loodava keskuse kasvatuslik ja eeskujuks olemise fenomen, mis toob Rakveresse maailmakuulsaid esinejaid, sadu suurepäraseid kontserte ning paneb ka iga põlvepikkuse lapse huvi tundma Eesti loomingu, muusika ja kultuuri vastu. See mõjutab järeltulevaid põlvesid intellektuaalselt ja hardisulikult palju enam kui kõike pakkuvad kaubanduskeskused. Ja kui see toob muutused mitmeks järeltulevaks inimpõlveks, siis sellistes muutustes ma elada tahaksingi!

Lisa kommentaar